Eesti majandus on väikemajanduse arengu üks edukamaid näiteid. Kriisi ajal koges riik mõõdukat langust võrreldes teiste endiste NSV Liidu vabariikidega ja toibus siis kiiresti. Tänapäeval peetakse Eestit üheks jõukamaks, mitte arengumaaks.
Eesti majanduse lühiajalugu kuni XX sajandini
Pikka aega on nende territooriumide majandus, kus asub tänapäevane Eesti, tugineda kaubandusele. Olulised Venemaa ja Lääne-Euroopat ühendavad kaubateed kulgesid läbi Tallinna (tollal nimetati linnaks Revel) ja Narva. Narva jõgi võimaldas sidet Novgorodi, Moskva ja Pihkvaga. Lisaks oli Eesti keskajal peamine põllukultuuride tarnija põhjamaadesse. Teatud tööstuste (eriti puidutöötlemine ja mäetööstus) industrialiseerimine algas juba enne Eesti liitumist Vene impeeriumiga.
Eesti ja Venemaa majandus on arenenud koos ajast, mil Vene impeeriumi huvid Läänemerel langesid Rootsi huvide vastu. Reveli ja Liivimaa kubermangu moodustanud tänapäevase Eesti alade liitumine Vene impeeriumiga ning uue pealinna (Peterburi) tekkimine vähendasid Tallinna ja Narva kaubanduslikku tähtsust. 1849. aasta agraarreform avaldas riigi majandusele positiivset mõju, mille järel lubati talupoegadele maad müüa ja rentida. 19. sajandi lõpuks olid maa omanikud või rentnikud umbes 50% talupoegadest riigi põhjaosas ja 80% lõunaosas ning tänapäevase Eesti keskosas.
1897. aastal töötas üle poole elanikkonnast (65%) põllumajandussektoris, 14% töötas tööstussektoris ja sama palju tegeles kaubanduse või teenindussektoriga. Baltlased, sakslased ja venelased jäid Eesti ühiskonna intellektuaalseks, majanduslikuks ja poliitiliseks eliidiks, ehkki eestlaste osatähtsus rahvuslikus koosseisus ulatus 90% -ni.
Esimesed iseseisvad sammud majanduses
Eesti majandus läbis 1920. ja 1930. aastal esimese katse riigisisese jõu vägede reguleerimise võimalikkuse kohta. Riigi iseseisvus nõudis uute turgude otsimist, reforme (ja majanduses oli sel ajal piisavalt probleeme) ning loodusvarade kasutamise viise. Eesti toonase majandusministri Otto Strandmani algatatud uus majanduspoliitika oli suunatud siseturule orienteeritud tööstuse ja ekspordile suunatud põllumajanduse arendamisele.
Riigimajanduse iseseisvale arengule aitasid kaasa järgmised tegurid:
- soodne territoriaalne asukoht;
- Vene impeeriumi ajal loodud tootmisstruktuur;
- siseturgu ühendav raudteevõrgustik;
- sularahaabi Nõukogude Venemaalt summas 15 miljonit rubla kuld ekvivalendina.
Siiski oli palju probleeme:
- Esimese maailmasõja ajal eemaldati tehastest peaaegu kõik seadmed;
- olemasolevad majandussidemed katkesid, riik kaotas oma turgu idas;
- USA lõpetas Tartu rahu sõlmimise tõttu Eestile toidu tarnimise;
- Eestisse naasis enam kui 37 tuhat eluasemeid ja töökohta vajanud kodanikku.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi majandus
Eesti majanduse lühikirjeldus NSV Liidus algab Teise maailmasõja ajal sõjaliste operatsioonide poolt tekitatud kahju arvutamisest. Saksa okupatsiooni ajal hävitati vabariigis 50% elamutest ja 45% tööstusettevõtetest. Kogu kahju on sõjaeelses hinnas hinnanguliselt 16 miljardit rubla.
Pärast Teise maailmasõja lõppu oli Eesti kõigi Nõukogude vabariikide hulgas investeeringute kohta elaniku kohta esikohal. Eesti majandust esindas neil aastatel:
- Tööstuskompleks. Arenesid nii mäetööstus (põlevkivi, fosfaatkivimi ja turba kaevandamine) kui ka töötleva tööstuse ettevõtted. Viimaste harudesse kuulusid masinaehitus, metallitööstus, keemia-, tekstiili- ja toiduainetööstus.
- Energia. Just Eestis ehitati maailmas esimene gaasiküttejaam ja seejärel maailma suurimad põlevkivielektrijaamad. Energiakompleks rahuldas täielikult vabariigi vajadused ja võimaldas osa energiast üle kanda NSV Liidu loodeossa.
- Põllumajandussektor. NSV Liidu aastatel oli Eesti põllumajandus spetsialiseerunud piima- ja lihaveisekasvatusele ning seakasvatusele. Arenes karusloomakasvatus, mesindus ja linnukasvatus. Kasvatati tehnilisi, sööda- ja teraviljakultuure.
- Transpordisüsteem. Alates Vene impeeriumi ajast jäi vabariiki välja arenenud raudteevõrk. Lisaks arenes maantee- ja meretransport.
Iseseisvuse taastamine ja majandusreform
Iseseisvuse taastamise perioodil iseloomustavad Eesti majandust lühidalt reformid. Viimaseid võib jagada neljaks rühmaks: liberaliseerimine, struktuurilised ja institutsionaalsed reformid, natsionaliseeritud vara tagastamine selle õigusjärgsetele omanikele ja stabiliseerimine. Ümberkujundamise esimest etappi iseloomustas üleminek üksnes elektrienergia, kütte ja ühiskondlike elamute hinnakujunduse reguleerimisele.
Kõrge inflatsioonimäär muutus tõsiseks probleemiks. 1991. aastal oli see arv 200% ja 1992. aastaks oli see tõusnud 1076% -ni. Sääst, mida hoiti rublades, odavnes kiiresti. Uue majanduspoliitika osana tagastati omanikele ka kord natsionaliseeritud vara. Juba 1990ndate keskpaigaks oli erastamisprotsess peaaegu täielikult lõpule viidud. Sel ajal sai Eestist üks esimesi riike maailmas, kes võttis kasutusele kindla tulumaksusüsteemi.
Töökohad ja Eesti transpordimarsruutide laadimine tagati kaubavahetuse ja kauba transiidiga Vene Föderatsioonist. Transiitteenused moodustasid sisemajanduse kogutoodangust 14%. Suurema osa Eesti riigieelarvest (umbes 60%) moodustas Venemaa transiit.
Majanduskasv pärast Eesti ühinemist ELiga
Pärast EL-iga ühinemist arenes Eesti majandus positiivsel viisil. Riiki meelitati märkimisväärses mahus välisinvesteeringuid. 2007. aastaks oli Eesti endise Nõukogude liiduvabariikide hulgas SKP elaniku kohta esikohal. Samal ajal hakkasid majanduses ilmnema “ülekuumenemise” märgid: stabiliseerunud inflatsioonitempo indekseeris taas üles, väliskaubanduse puudujääk kasvas 11% ja eluasemeturul tekkis niinimetatud hinnamull. Sellega seoses hakkas majanduskasvu tempo langema.
Majanduslangus globaalse finantskriisi taustal
Finantskriisiga seotud negatiivsed suundumused ilmnesid ka Eesti majanduses. Tööstustoodang langes 2008. aastal, eelarve võeti esmakordselt vastu puudujäägiga ja SKP langes kolm ja pool protsenti. Samal ajal vähenes raudteetranspordi maht 43%, inflatsioon tõusis 8, 3% -ni, vähenes sisenõudlus ja import.
Tartu ülikooli töörühma tehtud uuringud näitasid, et Eesti majandus areneb Kreeka stsenaariumi järgi. Riigis domineerisid hotelliteenused ja kaubandus, aga ka väikesemahulised ehitused, mitte tööstus, finantsvahendus ja suure jõudlusega äriteenused. Kriisil oli Eesti majandusele sügav mõju, mis pani meid rääkima olemasoleva arengumudeli kokkuvarisemisest.
Eesti majanduse praegune struktuur
Eesti majandust esindavad lühidalt järgmised sektorid:
- Tööstus (29%). Aktiivselt arendatakse keemia-, tootmis-, tselluloosi- ja paberitööstust, kütusetööstust, energeetikat, masinaehitust. Märkimisväärse osa SKP-st moodustavad ehitus ja kinnisvara.
- Põllumajandus (3%). Põllumajandussektori peamisteks tegevusaladeks on liha- ja piimakarjakasvatus, seakasvatus. Põllumajandus tegeleb peamiselt sööda ja tööstuslike põllukultuuride kasvatamisega. Samuti areneb kalapüük.
- Teenindussektor (69%). Kiire kasvuga Eestis on turism, eriti meditsiiniturism. Viimasel ajal on offshore-IT-ettevõtete arv märkimisväärselt kasvanud. Majanduse oluline komponent on transiit läbi riigi territooriumi - see määrab Eesti rolli maailmamajanduses. Näiteks transiit moodustab 75% raudteeliiklusest.
Majanduse piirkondlikud iseärasused
Eesti majandus on täna hajutatud geograafia järgi. Nii on riigi kirdeosas välja arendatud töötleva tööstuse sektor, selles piirkonnas toodetakse kolmveerand tööstuskaupu. Riigi peamised tööstuskeskused on Tallinn oma lähiümbrusega, Narva, Maardu, Kohtla-Järve, Kunda. Lõuna-Eestis on põllumajandus rohkem arenenud ning riigi lääneosa iseloomustab arenenud kalandus, arenenud on ka loomakasvatus ja turism.
Rahandus, pangad ja riigi välisvõlg
Eesti ametlik valuuta on euro, üleminek Euroopa kroonilt Eesti kroonilt viidi lõpule 2011. aasta alguseks. Riigi keskpanga ülesandeid täidab Euroopa Keskpank, riiklikuks järelevalvajaks on Eesti Pank. Viimaste ülesandeks on elanikkonna rahaliste vajaduste rahuldamine, samuti kogu pangandussüsteemi töökindluse ja stabiilsuse tagamine.
Eestis on umbes kümme kommertspanka. Lisaks sellele reguleerivad üle kahe kolmandiku finantsvaradest kaks suurimat finantsturu osalist - Rootsi pangad Swedbank ja SEB. Riigi stabiilne majandusareng võimaldab laiendada pangalaenude ulatust.
Eesti riigivõlg on Euroopa Liidu riikide seas endiselt madalaim, moodustades 2012. aasta seisuga 10% sisemajanduse koguproduktist. Üheksakümnendate aastate keskel oli see näitaja umbes pool SKTst ja jõudis 2010. aastaks 120% -ni sisemajanduse koguproduktist. Üle poole võlast on krediidiasutuste finantskohustused.
Riigi väliskaubanduse struktuur majandusharude kaupa
Eesti peamised kaubanduspartnerid on põhjanaabrid, aga ka Venemaa ja Euroopa Liit. Peamised väliskaubandusgrupid on mineraalväetised, kütused ja määrdeained, tööstuskaubad, masinad ja seadmed ning erinevad valmistooted.
