Euroopa riikide liit on üles ehitatud viisavabadusele, sellel on ühtne majandusruum ja valuuta. Omades suveräänsust, elavad kõik riigid vastavalt välja töötatud üldeeskirjadele, mida kohaldatakse kõigi eluvaldkondade suhtes, olgu see siis rahvusvaheline poliitika, haridus, meditsiin või sotsiaalteenused.
Organisatsiooni ajalugu
Esmakordselt väljendati Euroopa riikide integreerimise ideed Pariisis toimunud konverentsil, mis toimus 1867. aastal. Seda aga ei suudetud realiseerida. Osalejate erimeelsused olid sedavõrd märkimisväärsed, et enne Euroopa Liiduga ühinemist pidid nad üle elama kaks maailmasõda.
Ühendamise suundumus ilmnes varsti pärast II maailmasõja lõppu, kui juhtivad riigid jõudsid üksmeelele, et majanduste taastamine ja areng on tõeline ainult tiheda ühise koostöö kaudu. Idee Euroopa riikide viiekümne aasta pikkusest ühinemise teest on kõige ilmsem kõigi sündmuste järjestuses.
Ajaskaala
Algselt tähendas liiduga ühinemine kahe suure riigi - Inglismaa ja Prantsusmaa - söekaevandamise ja terase tööstuse integreerimist. Seda mainis juba 1950. aastal viimase välisminister. Neil päevil ei osanud keegi oodata organisatsiooni märkimisväärset laienemist.
Euroopa Liit loodi 1957. aastal. See hõlmab arenenud majandusega riike. Organisatsiooni kuulusid Madalmaade Kuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Belgia. Alates märtsist 1957 ühinesid liiduga sellised riigid nagu Soome, Austria ja Rootsi.
2003. aasta kevadel allkirjastasid nad Kreekas toimunud ELi tippkohtumisel lepingu veel 10 riigi vastuvõtmise kohta. Selle tulemusel integreeriti Sloveenia 2007. aastal, Küpros ja Malta aasta hiljem. Slovakkia ühines 2009. aastal ja Eesti 2001. aastal. Alates 2014. aasta algusest kuulutati Lätit Euroopa Liidu 18. liikmena. Liitus ka Tšehhi, Poola, Leedu, Ungariga.
Mõned Euroopa Liidu liikmesriigid on koostanud oma koosseisu ja territooriumid, mis on poliitiliselt allutatud. Näiteks sisenesid Prantsusmaaga Réunion, Saint Martin, Martinique, Guadeloupe, Mayotte ja Prantsuse Guajaana. Hispaania meelitas Kanaari saared ning Melilla ja Ceuta provintsid. Paralleelselt Portugaliga sisenesid ka Madeira ja Assoorid. Hoolimata sellisest märkimisväärsest laienemisest lahkus Gröönimaa 1985. aastal EList.
Kui palju EL liikmeid on kokku? Viimane EL-i koostööga ühinenud riik oli Horvaatia. See juhtus 2013. aastal. Ta sai 28. liikmeks. Praegu liit ei suurene ega vähene.
Liikmelisuse kriteeriumid
Kõik riigid ei järgi EL-i nõudeid. Põhireeglite sisu on sätestatud eridokumendis. 1993. aastaks oli kogunenud riikide kooseksisteerimise kogemus ja selle põhjal esitati üldised kriteeriumid, mida võetakse arvesse uue riigi ühinemisel.
Normid võeti vastu Kopenhaagenis ja nad said vastava nime - Kopenhaagen. Reeglite keskmes on demokraatlikud väärtused. Põhilist tähelepanu pööratakse vabadusele ja iga kodaniku õiguste austamisele. Suur roll on sellel, et potentsiaalsetel Euroopa Liidu liikmetel on õigus konkureerida oma majandusega. Riigi ülesehitamise üldpõhimõtted peaksid põhinema liidu standardite eesmärkidel.
Kuidas otsuseid tehakse?
Enne mis tahes olulise sammu astumist poliitikavaldkonnas on kõik Euroopa Liidu liikmed kohustatud esitama selle küsimuse üldiseks arutamiseks.
See kiidetakse heaks vastavalt Kopenhaageni kriteeriumidele. Lõplik otsus võib riigi avalikku elu märkimisväärselt mõjutada.
Igas Euroopa riigis, mis soovib riikide loetelu täiendada, kontrollitakse, kas see on eriti tähelepanelik. Selle tulemusel kuulutatakse välja uue riigi valmisolek või soovimatus liiduga ühineda. Riigile keeldumise korral näidatakse ära selle maksejõuetus ühes või teises sfääris. Puudused tuleks normaliseerida. Pärast seda jälgitakse riiki regulaarselt, et tagada vajalike reformide süstemaatiline rakendamine. Saadud andmete põhjal tehakse järeldus integratsioonivalmiduse kohta.
Ühisraha olemasolu
EL-i liikmesriigid kasutavad lisaks üldisele poliitilisele vektorile ja viisavabadusele ka ühte rahaühikut - eurot. Pangatähti on alates 2002. aastast juurutatud sellistes riikides nagu Belgia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal, Austria ja Soome.
2016. aastaks võttis 28-st riigist 19 oma territooriumil kasutusele euro. Teised Euroopa Liidu liikmed valmistavad ette üleminekut sellele valuutale. Erandiks on Inglismaa ja Taani. Nendel riikidel on eriline eitamine. Samuti väljendas Rootsi oma nõusolekut euro kasutamisega, kuid võib-olla muudab ta lähitulevikus oma otsust.
Kandidaadid liitumiseks
Enamik Euroopa riike soovib saada täisliikmeks ELis. 2016. aasta assotsieerunud kandidaadid on Serbia, Türgi, Montenegro, Makedoonia ja Albaania. Potentsiaalsete pakkujate hulka kuuluvad Bosnia ja Hertsegoviina.
Erinevatel aastatel allkirjastasid ühinemislepingu mõned teised riigid. Nende hulka kuulusid väljaspool Euroopat asuvad riigid, mis viitab sellele, et EL ulatub Euraasia mandrist kaugemale. Arengumajandus on ka liikmesuse kandidaat.
Ka Ukraina ja Moldova avaldasid soovi ühineda. See juhtus 2014. aastal. Raske on hinnata, kuidas mõjutab arengumaadega riikide integratsioon Euroopat.
Mida sisenemisleping tähendab?
Ühinemisleping tähendab assotsieerunud riikides suuremate reformide kohustuslikku rakendamist, õigusliku raamistiku täiustamist vastavalt Euroopa standarditele.
Selle eest saavad riigid tollimaksuvaba kohalolekut Euroopa turul, rahalist ja tehnilist abi.
Praeguseks on Euroopa Liidu assotsieerunud liikmed - 17 riiki. Nende seas pole kõik Euroopas. Taotlejate hulgas on isegi Palestiina.
Kogu EL eksisteerimise aja jooksul on sõlmitud palju assotsiatsioonilepinguid, lihtsalt paljud Euroopa riigid on ühingust lahkunud ja saanud EL täisliikmeteks (Poola, Rumeenia, Bulgaaria).
20 aasta pärast võib Venemaa ühineda ELiga
Venemaa on Euroopa Liidu liige … Kas see on reaalne?
Tšehhi president Milos Zeman avaldas selles küsimuses arvamust. Tema sõnul täiendavad Venemaa ja Euroopa majandused teineteist. Esimene vajab täiustatud tehnoloogiat ja teine energiat. Samal ajal avaldas Tšehhi juht veendumust, et meie riigis järgitakse sõnavabadust, valimiste läbipaistvust, opositsiooniparteisid ei rõhutata ja piirkondades tegutseb omavalitsus.
Ühendkuningriigi roll ELis
Suurbritannia on Euroopa Liidu liige, kuid pärast võitu 2015. aasta valimistel tegi John Cameron ettepaneku Inglismaalt organisatsiooni lahkumiseks. EL oli kriisis. Seda ettepanekut ei rakendatud ja organisatsiooni kokkuvarisemist hoiti ära.
2016. aasta Brüsselis toimunud tippkohtumisel kirjutasid nad alla Suurbritanniale eristaatuse andmise lepingu.
EL-i liikmed on selle riigi suhtes teinud märkimisväärseid järeleandmisi:
- Briti valitsus ei maksa seitsme aasta jooksul (2017–2023) sotsiaaltoetusi, kõigepealt täies mahus ja seejärel osaliselt muudest Euroopa riikidest pärit tööjõurändajatele.
- Inglismaal ja teistes EL-i riikides on õigus indekseerida nende kodumaale jäänud sisserändajate laste hüvitisi. Maksete aluseks ei ole kuningriigi elatustase, vaid lapse elukohariigi sotsiaalsed tingimused. See säte kehtib kuni 1. jaanuarini 2020.
- Suurbritannia elanikelt ei nõuta enam poliitilist ühendamist.
- Inglismaa sai õiguse kaitsta oma linna segmenti. Briti ettevõtteid ei diskrimineerita, kuna nad ei kuulu eurotsooni.
- Kuningriigi riikliku julgeoleku küsimused jäävad valitsuse pädevusse.
- Inglismaa väed ei moodustata üleeuroopalise armee koosseisus.
Saksa kantsleri Angela Merkeli sõnul on uuendus lastetoetuste maksmisel tema riigile kasulik. Ta on Cameroniga ühehäälselt sotsiaaltoetuste kärpimise osas.
Kas triumfeerida on veel vara?
Oma võidust inspireerituna hakkab Suurbritannia peaminister agiteerima Inglismaa kodanikke EList eemalviibimise pärast. Siiski on üsna raske kindlalt öelda, et see ettepanek võidab valimised.
Cameron on kindel täielikus võidus, kuid on neid, kes selles kahtlevad.
Mõned skeptikud ei olnud kokkuleppega rahul. Nad peavad seda tähtsusetuks. Opositsioon väidab, et peaminister lubas konservatiivses manifestis rohkem privileege.
Inglise valitsuses endas on piisavalt EL-i vastaseid. Näiteks on selline justiitsminister Michael Gove. Ta ei varja negatiivset suhtumist EL-i ja ärgitab Inglismaa kodanikke hääletama integratsiooni vastu.
Isegi konservatiivses parteis endas, mille esindaja on Cameron, puudub selles küsimuses üksmeel. Seetõttu jätkub võitlus Suurbritannia lahkumiseks EList.
Brittidele pakutakse rahvahääletust. Algselt pidi see toimuma 2017. aastal. Kuid üha enam kõlab veel üks kuupäev - 23. juuni 2016, ehkki ametlikult ei toeta seda teavet miski.
ELi majanduselu tunnused
EL-i majandus on kõigi selle koosseisu kuuluvate riikide majanduste summa. Lisaks on iga riik rahvusvahelisel turul omaette mängija.
Euroopa Liit kaitseb iga liikme huve ja on kõigi vaidlusaluste küsimuste regulaator. Iga riik peab panustama oma osa SKT-st ja kogupanusest. Lõviosa sissetulekutest moodustavad Euroopa Liidu liikmed Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Inglismaa ja Hispaania.
Iga osariigi tulude konkreetse summa arvutab spetsiaalne asutus. Kui arvestame kõiki EL-i liikmete loodusvarasid, saame tuletada rikkuse mahu koefitsiendi, mis organisatsiooni valduses on 2016. aastaks. Peamised loodusvarad on nafta, kivisüsi ja gaas. Kogu musta kullavaru tootmistaseme järgi on EL maailmas 13. kohal.
Teine võimas sissetuleku hoob on turismiäri. Euroopa Liidu elanikud liiguvad aktiivselt, mis hõlbustab piiride avatust. Nii see tegur kui ka valuuta ühisus soodustavad riikidevahelisi tihedaid kaubanduse ja turismi suhteid.
Nii kasvas algselt mitme riigi ametiühinguna kavandatud EL 2016. aastaks peaaegu iseseisvaks üksuseks, kuhu kuulus 28 osalejat. Kokku on ühingu elanikkond 500 miljonit inimest.
Majanduse kogunemine määratleb rahaliste vahendite ja ressursside ülimalt tõhusa ümberjaotamise ning aitab toetada nõrgema majandusega riike.
