Kuuldes väljendit "jama", saab fraseoloogia tähendust aru iga kaasaegne inimene. Aga kust see kummaline fraas tuli ja kust peale sivaja ka mära? Sellele küsimusele antakse vastus artiklis.
Saya mära - mis see on?
Me kasutame ühist fraseoloogiat iga kord, kui me põhimõtteliselt kellegi vaatega ei nõustu. Kuigi paljud ei kujuta isegi ette, milline kurikuulus mära välja näeb.
Kui vaadata hobuste ülikondade loetelu, siis tänapäevases hobusekasvatuses halli mõistet ei eksisteeri. See on hobuse juustepiiril populaarne nimi, mis ühendab musta värvi hallide juustega või lihtsalt tumehalli värvi. Näiteks kui meenutada kuulsat Sivka-Burkat, siis on jutu kangelanna lihtsalt hall ja pruun.
Kuid hallid marid polnud rahva seas populaarsed. Usuti, et need on halva iseloomuga hobused, kes rikkusid vagu ja püüdsid vahel ka lüüa või hammustada. Neid ei armastatud ega peetud rumalateks ja kui selline mära unistas - oodake pettust.
Isegi iidsetel aegadel nimetati hallipäiseid hobuseid halliks. Pahatahtlikud kaupmehed saaksid halli varjus vana hobuse hõlpsalt maha müüa, kui naiivne ostja unustas looma suhu vaadata. Ja siin on veel üks petmine, mis selgitab fraseoloogia „jama” tähendust. Õnnetute omanike uus omandamine pidi sihitult tiirutama sisehoovi. Aga mis jama sellega pistmist on?
Rändama või hulkuma?
Täna tähistab sõna "jama" mis tahes valet või katset eksitada. Meditsiiniterminoloogias viitab see mõiste patoloogilisele mõtlemishäirele, mis ilmneb vaimuhaiguse tõttu.
Leksikograafi G. A. Krylovi sõnul pärines nimisõna “deliirium” tegusõnast “ekslemine”, mis vanasti tähendas tühikäigul kõndimist või sihitult torkamist, st okupatsiooni, millel puudub mõte. Pole üllatav, et aja jooksul on deliirium muutunud mõttetuse ja jama sünonüümiks.
Ja kui siia lisada häbiväärne hall ülikond ja mõttetu vana hobuse ostmine, omandab tähendus „jama” proosalise ja üsna asjakohase. Sellel fraseoloogilisel üksusel on aga päritolu palju huvitavam variant.
Hr von Sievers-Meringi legend
Tsaari-Venemaal teeninud ohvitseri vana armee jalgratta järgi tema lugu vaikib, kuid tema nimi oli von Sievers-Mehring. Kolleegid mäletasid seda aadlikku mitte relvajuttude pärast, vaid hämmastava võime pärast valetada ja jutte rääkida. Ohvitseride rüppe takerdus fraas “valetab nagu Sivers-Mering”, mille tähendust mõistsid vaid kitsad töötajad.
Kuid armee ei seisa paigal ja sõdurite poolt kätte võetud fraas läks Venemaale jalutama, kaotamata oma tähendust. Venemaa inimestele ei meeldinud varjatud sõnad ja aja jooksul muutus Sivers-Mering "halliks geeliks" ja siin pole see kaugel hallist märadest. Noh, “valetamine” ja “jama” olid juba sünonüümidega kooskõlas.
Nõus, fraseoloogia “jama” päritolu naljakas versioon, mille tähendus kõigele vaatamata jääb muutumatuks. Kuid on olemas veelgi originaalsem versioon, mis on seotud vähetuntud teadlase täisnimega.
Brad Steve Cobile
Teaduse ja kultuuri ülistatud tegelastele antakse Nobeli preemia, õnnetule Shnobeli preemia, kuid vähemalt on nende nimed seotud mõne saavutusega.
Ja teadlasel nimega Brad Steve Cobile, keda tuntakse ainult kitsastes ringides, polnud sugugi õnne. Tal õnnestus kirjutada ja avaldada petlik artikkel teaduslikust vaatenurgast. Ja tema täisnime vene keeles tõlgendamine polnud keeruline.
Kui see lugu tõesti aset leidis, võlgneb fraas “jama” selle tähenduse ja päritolu talle. Nüüd jääb kaaluda saagilause uusimat versiooni, mis pole eriti intrigeeriv, kuid seetõttu tõenäolisem.
