Sõna “silmakirjalik” on teisendatud sõna “chadzy” (haji), mis tuli meile türgi keelest. Tiitli “Hodge” pälvis inimene, kes tegi palverännaku Mekasse ja Medinasse - pühaks kõigile moslemilinnadele. Naastes kaugelt teelt, pühendunud vagadusse, oli sel palveränduril õigus panna valge turban - märgina, et ta lähenes Kaaba pühale kivile. Kuna selliseid inimesi austati islamimaailmas üldiselt, soovisid paljud Hajiisse registreeruda mitte selleks, et pääseda pühale maale, vaid austuste nimel, millega kaasmaalased neid naastes duši all käiksid.
Vene keeles oli sõnal "silmakirjalik" algselt negatiivne tähendus. Nii kutsusid türklased inimesi, kes ilmutasid liigset vagadust, liiga moraalset, õpetasid teisiti elama, kuid tegelikult osutusid tunnustatud usu ideaalidest väga kaugele. Moraali valvurid osutusid mõnikord lecheroosseteks ja äärmise puritaanluse ja ranguse stiilis rääkinud pedofiilid elasid luksuses ja liialdustes.
Kuid türklased ei olnud esimesed, kes avastasid, et vagadus on alandatud. Evangeeliumides on palju tunnistusi nendest, kes “teesklevad, et nad palvetavad pikka aega”, et inimesed saaksid näha, ja neist, kes “näevad oma väikest sõlme naabri silmis, kuid ei märka oma ookeanis isegi palki”. Jeesus kutsus selliseid „pühasid“ variserideks ja kuulutas: „Häda sulle!“, Sest nad puhastavad väljastpoolt ja seestpoolt on täis pahatahtlikkust ja seadusevastasust. Kuid ka "variser" - sõna prude endine tähendus - ei olnud algselt ka silmakirjalikkuse sünonüüm. See oli eriti vaga, teadlike Toora ja Talmudi rabi, "kirjatundjate" klass. Nad õpetasid sünagoogides nagu leviidid.
Inglise keeles on prude bigot, saksa keeles Scheinheiligkeit. Nagu näete, ei midagi Türgi khojast ega evangeeliumi variserist. Kuid saksa keeles on viide usulisele silmakirjalikkusele, valele pühalikkusele. Venemaal kasutati pikka aega terminit "pühadus" paralleelselt "silmakirjatsejaga", kuid hiljem muutus see arhailiseks ja on teada, miks: silmakirjalikkus ületas usutunnistuse tasapinna ja siirdus korralikkuse valdkonda, rohkem, ühesõnaga, ilmaliku eetika sfääri.
Kui analüüsime kirjandusteoseid, milles tegutsevad silmakirjalikud kangelased (Tartuffe, Moliere, Elu Maupassant, Khanushka, Kuprin, Otsevihm, Ostrovsky ja muud Uue aja teoseid), näeme, et silmakirjatseja on täiesti ilmalik inimene, kes väidab end olevat puhtaima puritaanliku moraali ja kõlbluse normi valvur.
Huvitav on see, et lääne ja ameerika traditsioonis seostatakse sõna bigot lahutamatult rassismi ja samasooliste abielu tagasilükkamisega. Nii muudeti “poliitiliselt korrektse ühiskonna” tingimustes mõiste “silmakirjalik”: see on inimene, kes tõestab vahuga suhu, et ta pole rassistlik ja austab geide ja lesbide õigusi, samal ajal kui ta pigem tapaks oma tütre kui lubaks tal abielluda. must mees või abielluda tüdrukuga. Ameerika ühiskond teab paljusid rigoriste, kes pooldavad, et Tom Sawyeri seiklustest tsenseerib ta sõnu “neeger” ja keelab Shakespeare'i näidendi “Veneetsia kaupmees”, kuna seal leidub poliitiliselt ebakorrektset sõna “juut” ja tegelikult viitavad nad mustanahalistele juudid põlguse ja hülgamisega.
