Lennart Meri on kuulus Eesti poliitik ja kirjanik. Aastatel 1992-2001 oli ta selle Balti vabariigi president. Seda peetakse Eesti iseseisvusliikumise üheks kuulsamaks juhiks.
Biograafia poliitik
Lennart Meri sündis 1929. aastal Tallinnas. Tema isa oli Eesti diplomaat, kes hakkas hiljem kirjanduse vastu huvi tundma. Eesti Shakespeare'i tõlgitud.
Juba varases nooruses pidid Lennart ja tema vanemad riigist lahkuma. Nad vahetasid pidevalt oma elukohta. Teismelisena asendas Lennart Mary neljas erinevas riigis üheksa kooli.
Kõige rohkem meeldis talle õppida Pariisis Jeanson de Sayy lütseumis. Meie artikli kangelane naasis Tallinnasse 1940. aastal, kui Eestis asutati Nõukogude võim. Kuid aasta hiljem saadeti tema pere Siberisse. Juba 12-aastaselt töötas noor Lennart metsavarumise ettevõttes. Vähemalt natuke raha teenimiseks töötas ta metsaraie ja kartulipuhastina.
Paguluses asus ta aktiivselt uurima nende rahvaste soome-ugri keeli ja kultuuri. Mary perekond suutis mitte ainult ellu jääda, vaid ka Eestisse naasta. Lennart astus Tartu ülikooli. Ta lõpetas keelte ja ajaloo osakonna kiitusega.
Pärast keskkooli asus Lennart Meri tööle näitekirjanikuna vanimas Eesti teatris. Aja jooksul sai ta tööd vabariigi raadios direktorina.
Loovtöö
Lennart-Georg Mary (see on tema täisnimi) läks Kesk-Aasiasse 1958. aastal. Ta kirjutas oma esimese raamatu Karakumi kõrbes.
Muide, ta hakkas kirjandusteost teenima veel õppides. Eriti nõuti seda pärast isa kolmandat korda vangistamist. Nii toetas ta rahaliselt oma ema koos noorema vennaga, kes sai tööd taksojuhina.
1978. aastal lavastas Lennart Meri, kelle elulugu seostati soome-ugri rahvastega, ühe oma kuulsaima filmi Linnutee tuuled. Selles tutvustab direktor omaenda sugulussuhte uurimise teooriat ning soome-ugri rahvaste kultuuriliste ja keeleliste sidemete liike. Tulistamine viidi läbi koos kolleegidega Ungarist ja Soomest. Ent NSV Liidus film keelati. Samal ajal sai ta New Yorgi filmifestivalil hõbemedali. Kuid Soomes kasutati seda filmi klassiruumis õppematerjalina.
Maarja raamatud
Tuntud ka kui kirjanik Lennart Mary. Autori raamatud on tõlgitud paljudesse keeltesse. 1964. aastal ilmus romaan "Tulemägede maale", mis oli pühendatud tema teekonnale Kamtšatka. Lennart käis ekspeditsioonil koos geoloogi ja fotograaf Kalju Pollyga. Ta kirjutas, et reisimine on looduse näljaste linnaelanike kirg. Meie artikli kangelane uskus, et teadus vabastab meid megalinnadest ja viib meid tagasi loodusesse.
1974. aastal kirjutas ta romaani "Kirveste väravate juures". Selles ühendas ta tänased teadmised Soomest ja ümbritsevatest riikidest mineviku-uuringutega.
Võib-olla on tema kuulsaim teos nimega "Hõbevalge", mis nägi esimest korda päevavalgust 1976. aastal. See kirjeldab Eesti enda ja kogu Läänemere rannikul asuva piirkonna ajalugu. Nagu enamikus teisteski teostes, ühendab Mary dokumentaalseid allikaid oma kujutlusvõime ja teaduslike uurimistöödega.
Romaani "Hõbe ja valge" aluseks oli suur hulk iidseid navigeerimise allikaid, mille abiga on võimalik paljastada saladuse loor legendaarsel Thule saarel, mida Kreeka rändurid kirjeldasid. Keskajal usuti, et see on tänapäevase Islandi või ühe Fääri saarte territoorium. Kuid paljud teadlased usuvad täna, et ta on lihtsalt fiktiivne.
Maarja ise uskus, et Tula legendi aluseks oli vana eesti rahvajutt, mis kirjeldab kraatri järve sündi.
Maarja käsitles kogu ülejäänud elu Eesti ajaloo saatust. Aastal 2000 avaldas ta essee pealkirjaga "Tacituse tahe". Selles uuritakse üksikasjalikult iidseid kontakte, mis tema arvates eksisteerisid Eesti ja Rooma impeeriumi vahel. Ta väitis, et just Eesti andis suure panuse Euroopa kultuuri arengusse, kuna merevaiku, karusnahku ja Liivimaa kuiva tarniti Euroopasse suurtes kogustes. Ja sellest Balti riigist viidi näljastesse tsoonidesse vilja.
Arvatakse, et Meri üks saavutusi seisneb Eesti Instituudi rajamises. See on valitsusväline organisatsioon, mis ilmus 1988. aastal. Selle eesmärk on parandada kontakte läänemaailmaga, saata Eesti tudengid õppima mainekatesse Euroopa ülikoolidesse.
Poliitiline karjäär
70. aastate lõpus sai Maarja Nõukogude võimudelt loa välismaale minna. Enne seda keelduti temast 20 aastat. Maarja hakkas kohe looma tihedaid suhteid Euroopasse ja Ameerikasse lahkunud poliitikute ning Eesti loomingulise eliidi esindajatega. Selle tulemusel sai temast esimene eestlane, kes kuulutas avalikult, et Nõukogude Liit võib fosfaatide ladestuste arengu tõttu muuta Eesti sobimatuks riigiks. Keskkonnakaitsjate sõnul võib see projekt mõjutada kolmandikku Eesti elanikest.
Keskkonnaprotestid kasvasid peagi nõukogudevastasteks protestideks. Seda balti intelligentsi juhitud ülestõusu hakati kutsuma laulvaks revolutsiooniks.
Maarja kuulus kõne “Eestlased on lootuse leidnud”, milles ta räägib üksikasjalikult terve rahva olemasolu probleemidest. 1988. aastal alustab meie artikli kangelane koostööd sarnaste protestiorganisatsioonidega Leedus ja Lätis ning 1990. aastal võttis osa Eesti Kongressist.
Välisminister
1990. aastal ülendati Mary esimestel demokraatlikel valimistel välisministri kohale.
Sellel ametikohal õnnestus tal välja töötada ainult ministeeriumi enda loomisega seotud probleemid, teha mitmeid õppevisiite Lääne-Euroopasse ja luua väliskontakte.
Ta võttis osa Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsiooni tööst. Ja ka konverentsil, mille tulemusel loodi Läänemeremaade Nõukogu.
Riigi eesotsas
1992. aastal valiti ta Eesti presidendiks. Ta võitis parlamendivalimiste teise vooru. Teda toetasid 59 senaatorit 101-st.
1996. aastal kandideeris ta taas rahvusliku koalitsioonipartei "Isamaa" poolt. Ja taas sai ta Eesti presidendi ametikoha. Seekord venisid valimised viieks vooruks. Otsustamisel toetas teda 372 valija hulgast 196.
Seaduse järgi ei olnud tal õigust kandideerida kolmandaks ametiajaks. Seetõttu asendati ta Eesti Rahvaliidu poolt nimetatud Arnold Rüütliga.
