Müüt on kõige varasem teadvuse tüüp ja vorm ning selles ümbritseva maailma peegeldus. Mütoloogilise maailmapildi eripära seisneb selles, et müüt ise on inimese ümbritseva reaalsuse teadvustamise varaseim ajalooline vorm. Müüt ühendab ja lahutamatult põimib inimese algsed teadmised, individuaalse ja sotsiaalse mõtlemise ja käitumise reguleerimise normid, aga ka kunstilised ja esteetilised kriteeriumid, emotsionaalse kujunduse ja inimtegevuse hindamise kriteeriumid.
Mütoloogia ilmneb paljude teadlaste sõnul tänapäevase inimese ees mitte ainult mingi verbaalse loovusena, mille allikaks on inimese kujutlusvõime. Mütoloogial on ka motiiv mitte ainult rahuldada inimese uudishimu ja leida vastuseid elu põlevatele küsimustele. Mütoloogiline maailmavaade toimib ühiskonna sotsiaalse reguleerimise lahutamatu mehhanismina, pealegi objektiivse mehhanismina, kuna mingil arenguetapil hakkab ühiskond eriti tundma vajadust sellise regulaatori järele. Sellena avaldub mütoloogiline maailmapilt kui viis säilitada inimeste loomulik ja inimlik harmoonia ning psühholoogiline ühtsus.
Mütoloogilise maailmapildi eripära seisneb selles mõttes selles, et seda genereeritakse ja taasloetakse uutes põlvkondades mitte varasemate põlvkondade ratsionaalse loogika ja ajaloolise kogemuse, vaid fragmentaarsete maailmapiltide järgi, millel on puhtalt individuaalne ja kujundlik iseloom. Sellise pildi raames peegelduvad loodus ja ühiskondlikud nähtused ning on motiveeritud selliseks peegelduseks ainult sel määral, kui selles peegelduses on vaja inimesi ennast.
Mütoloogilist maailmapilti iseloomustab ühiskonna kujunemise selles etapis peamiselt põhjus-tagajärg-meetodite eiramine reaalsuse kirjeldamisel, mille tulemusel ilmub maailmapilt ainult selle ruumilis-ajalises kujunduses (näiteks inimeste elu ebareaalsetel perioodidel, nende taandarenemiseks ja ülestõusmiseks teistsuguses kvaliteedis jne)..).
Mütoloogilises teadvuses on peamine asi pilt, mis erineb mütoloogiast tegelikult filosoofiast, kus juba valitseb ratsionaalne mõtlemine. Sellegipoolest esitab müüt inimesele maailma mitte ainult muinasjutu vormis, vaid sellisel viisil, kus teatud kõrgem autoriteet on vaieldamatult olemas. Sellest faktorist saab hiljem mütoloogiast eristuvate “puhaste” religioonide kujunemise alus.
Mütoloogilisel maailmapildil on veel üks omadus - müütis on loodusliku aine ja inimese enda vahel alati jagamatu esitus. Selle ühtsuse sotsiaalne olulisus kajastub kollektivismi põhimõtetes, mis väidavad, et kui probleem lahendatakse kollektiivselt, allub kõik siin maailmas.
Nendele tunnustele tuginedes võib väita, et mütoloogilise teadvuse ja maailmapildi põhifunktsioon ei peitu kognitiivse tegevuse tasapinnas, see on puhtalt praktiline ning selle peamine eesmärk on tugevdada ühiskonna või selle osa kindlust. Müüt, erinevalt filosoofiast, ei tekita küsimusi ja probleeme ega nõua inimeselt teadlikku keskkonnateadlikku suhtumist.
Kuid praktiliste teadmiste kuhjumisel tekib objektiivne vajadus süstematiseerida need juba ratsionaalse tegevuse tasemel ja seega teoreetiliselt. Seetõttu “lahustub” mütoloogiline teadvus kõigepealt religioosses ja annab seejärel esikoha filosoofilisele, jäädes sellele vaatamata iga inimese teadvusesse tavalise tasandi vaimsete representatsioonide kujul.
