Mitte iga kiri ei leia oma adressaati. Teatud juhtudel võib selle leida peaaegu kohe. Teistes olukordades peab kiri oma aega ootama aastakümneid. Sarnane olukord oli ka Austraalias, kus kiri leidis omanikud alles 125 aastat pärast kirjutamist. Selle autori sugulased nimetasid juhtunut tõeliseks imeks.
Ebatavaline leid
1960. aastal viidi Tasmaania saarel asuvas Austraalia linnas Habartis läbi vana maja lammutamine. Hiljem püstitati sellesse kohta riiklik raamatukogu.
Üks ehitajatest, kelle nimi oli Rex Nightingale, kes oli toona 23-aastane, leidis linoleumi ja põranda vahest vana kirja. See oli dateeritud jaanuariks 1894. Mees arvas, et tõenäoliselt ei õnnestu tal leida kirja autorit ega tema sugulasi. Samuti ei tahtnud ta seda ära visata. Selle tagajärjel hoidis Rex seda pikka 59 aastat.
Kaasaegne otsingutehnoloogia
Rexi ööbik on nüüd 82-aastane. Hiljuti andis ta leitud kirja üle oma lapselapsele. Samal ajal märkis ta, et ta lihtsalt ei tea, mida temaga teha. Naine tegi kohe ettepaneku proovida leida keegi, kes võiks teada tema autorist või adressaadist.
Marina Alexandrova rõõmustas tellijaid oma küpsenud poja pildiga
Veneetsia, Las Vegas ja muud purustatud südamete halvimad sihtkohad
Šokolaad, tuunikala ja muud toitainerikkad toidud, mis kohe küllastavad ja rahuldavad nälga
Esialgu tundus idee lootusetu. Samal ajal ei kaotanud Rexi lapselaps südant. Ta kasutas oma otsingutes kaasaegset tehnoloogiat. Tüdruk postitas kirja teksti ja teabe oma asukoha kohta sotsiaalvõrgustikku Facebook. Üllataval kombel leiti lähiajal selle autori sugulased.
Mis seal oli?
Tõenäoliselt on Rexi Ööbik väga-väga korralik inimene, sest ta ei avanud kunagi kellegi teise kirja, mis oli temaga juba üle poole sajandi lamanud. Ainult tema lapselaps tegi seda. Selle tulemusel said kõik tutvuda vana kirja sisuga.
Teati Sydney klubide ühingust pärit Toddilt, et tema (Sidney Halbert) saab praegu 15 šillingit nädalas. Samal ajal peab ta iga päev töötama 13 tundi päevas, ilma puhkepäevade ja pühadeta. Ka Sydney märgib oma kirjas, et ta oli juba sellisest ajakavast väsinud.
Kahjuks ei jõudnud kiri Todu, vaid jäi Habarti. Kas see Sydney edasist elu mõjutas, pole teada. Ainus, mida tema sugulased oma esivanemate kohta teavad, on see, et 1916. aastal astus ta sõjaväkke, võitles I maailmasõjas ja lõpetas 1945. aastal oma elu veteranimajas.
