Filosoofia kontseptsioon sai alguse antiikajast ja sisaldas antiik-Kreeka teadlaste teoreetilist ja üldistatud maailmapilti. Erinevalt antiikajale ja keskajale iseloomulikust religioossest mõtlemisest iseloomustab seda teadust teadmiste ratsionaalsus, tuginemine praktilistele teadmistele ja üsna täpne teaduslik hinnang. Filosoofiline maailmavaade, mis muistsel perioodil hõlmas ka matemaatikat, astronoomiat ja astroloogiat, füüsika ja keemia valdkonna mõisteid, oli ühe inimese või õpetaja ja tema järgijate vaade ümbritsevale reaalsusele.
Seetõttu oli filosoofia kontseptsioon kombinatsioon erinevatest maailma ja inimese, aga ka ühiskonna ja looduse vaheliste suhete fundamentaalsetest ideedest. Sellised vaated võimaldavad inimestel ümbritsevas reaalsuses hästi navigeerida, oma tegevusi motiveerida, reaalseid sündmusi tajuda ja samal ajal juhinduda konkreetsele tsivilisatsioonile omastest nurgakiviväärtustest.
Ühiskond: ühiskonna mõiste filosoofias on selle teaduse oluline komponent, kuna iga inimese elu ei saa käsitleda ühiskonnast eraldatuna. Sellega seoses pidasid iidsed teadlased "kogukonda" teadlikult ja vabatahtlikkuse alusel rühmituvate inimeste liitiks ja koostööks. Nii nimetas Aristoteles iga indiviidi “poliitiliseks loomaks”, kes on sunnitud suhtlema riigiga, kus suhted on üles ehitatud domineerimise ja alistumise põhimõttele. Ja Platon oli esimene filosoof, kes pani aluse suundumusele igasuguse sotsiaalse süsteemi totalitaarseks tõlgendamiseks, kus üksiku inimese roll jääb minimaalseks.
Muud mõisted: filosoofia põhimõistete hulka kuulub kategooria "maailm pilt", inimese tunnetuse piirid ja võimalused ning muud küsimused. Isegi iidsel perioodil pöörasid iidsed teadlased erilist tähelepanu ontoloogiale, mida võib pidada eraldi olemise õpetuseks. Sellel filosoofia kontseptsioonil erinevates koolides oli oma tõlgendus, mõnes õpetuses põhinesid selle sätted jumalikul sekkumisel ja teised teadlased esitasid materialistlikke ideid. Olemisprobleeme, olemise viisi ja maailma olemasolu mõtet arutasid iidsed kreeklased ja igaüks neist püüdis leida tõendusmaterjali oma vaatepunkti jaoks.
Aristoteles käsitles inimese ilmumise probleemi, otsis jumaliku meele ilmingut ja tõendusmaterjali kõrgemate jõudude sekkumise kohta olemasolevasse reaalsusesse, ta nimetas maailma loomise küsimust metafüüsikaks. Filosoofia ontoloogilist aspekti uurisid ka uusaja filosoofid, ent olemise tähenduse küsimust vaadeldi juba muistsetest õpetustest eraldatuna ning enamiku XVIII – XIX koolide esindajad välistasid võimaluse, et Maal toimuvatele sündmustele võiksid sekkuda muu maailma jõud.
19. sajandil keskendus filosoofia mõiste üha enam antropoloogiale, kuna see kategooria polnud sel ajal veel eraldi teadus. See aspekt kujunes uurides inimese olemuse eripära nende vajadustega, mis tuleb rahuldada. Et saada seda, mida ta soovib, on inimene sunnitud arendama oma võimeid, võimaldades tal kindlalt liikuda kavandatud eesmärgi poole.
Ja 19. sajandil elanud saksa teadlane R. Lotze inimreaalsuse hulgas eristab inimese kalduvusi eraldi kategooriasse. Esiplaanil on ta moraalsete, usuliste ja materiaalsete väärtuste, teaduslike teadmiste ja rikkuse suhe. Nendest kriteeriumidest sõltub iga inimese, kes otsib oma elu eesmärke ja kaldub vaimse või materiaalse maailma poole, veendumused ja käitumine.
