Maailma mõjukaimate organisatsioonide hulgas mainitakse ÜRO-d alati. Tema töö põhimõtete tundmine on oluline iga inimese jaoks, kes soovib olla kursis maailma poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike sündmustega. Milline on selle asutuse ajalugu ja kes on osalejate seas?
Mis on ÜRO?
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni nimetatakse omamoodi keskuseks inimkonna probleemide lahendamisel. ÜROs tegutseb veel kolmkümmend agentuuri. Nende kollektiivse töö eesmärk on tagada inimõiguste austamine kogu planeedil, vaesuse vähendamine ning pidev võitlus haiguste ja keskkonnaprobleemide vastu. Organisatsioon võib sekkuda mis tahes riigi poliitikasse, kui selle käik ei vasta üldtunnustatud moraalinormidele. Mõnikord võivad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid ja mitmesugused sanktsioonid selliste riikide vastu olla äärmiselt määravad.
Organisatsiooni ajalugu
ÜRO tekkimine leidis aset mitmel sõjalisel, poliitilisel ja majanduslikul põhjusel. Inimkond on jõudnud arusaamisele, et lõputud sõdade seeriad õõnestavad ülemaailmset õitsengut, mis tähendab, et tuleb võtta meetmeid rahulike tingimuste tagamiseks, mis tagavad heaolu ja progressi. Esimesed sammud organisatsiooni loomise suunas tehti 1941. aastal, kui asutati Atlandi harta ja deklaratsioonile kirjutas alla NSV Liidu valitsus. Sel ajal suutsid suurimate riikide juhid sõnastada peamise ülesande, milleks oli leida tee rahumeelsetesse rahvusvahelistesse suhetesse. Järgmisel aastal allkirjastasid Washingtonis kakskümmend kuus Hitleri-vastases koalitsioonis osalenud riiki ÜRO deklaratsiooni. Selle dokumendi nimi on tulevikus organisatsiooni nime aluseks. 1945. aastal konverentsil, millest võtsid osa NSVL, USA, Hiina ja Suurbritannia, loodi lõppdokument, millest hiljem sai ÜRO harta. 26. juunit - selle lepingu allkirjastamise kuupäeva - peetakse ÜRO päevaks.
ÜRO põhikirja sisu
See dokument on inimkonna demokraatlike ideaalide kehastus. Selles sõnastatakse inimõigused, kinnitatakse iga elu väärikust ja väärtust, naiste ja meeste võrdseid õigusi ning erinevate rahvaste võrdsust. Harta kohaselt on ÜRO eesmärk säilitada rahu maailmas ja lahendada kõikvõimalikud konfliktid ja vaidlused. Iga organisatsiooni liiget peetakse teistega võrdseks ja ta on kohustatud kohusetundlikult täitma kõiki endale võetud kohustusi. Ühelgi riigil pole õigust teisi ähvardada ega jõudu kasutada. ÜRO-l on õigus sekkuda mis tahes riigi vaenutegevusse. Harta rõhutab ka organisatsiooni avatust. Liikmeks võib saada iga rahumeelne riik.
ÜRO tööpõhimõte
See organisatsioon ei ole ühegi riigi valitsus ega saa seadusandlust kehtestada. Tema volituste hulka kuulub selliste vahendite eraldamine, mis aitavad likvideerida rahvusvahelisi konflikte, samuti poliitiliste küsimuste arendamine. Iga riik, kes on organisatsiooni liige, saab avaldada oma arvamust. ÜRO peamised organid on Peaassamblee, Julgeolekunõukogu, Usalduskogu, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ning lõpuks ka sekretariaat. Kõik nad asuvad New Yorgis. Rahvusvaheline inimõiguste kohus asub Euroopas või pigem Hollandi linnas Haagis.
ÜRO Julgeolekunõukogu
Mõne riigi pidevate sõjaliste konfliktide ja lakkamatute pingete valguses omandab see organ erilise tähtsuse. ÜRO Julgeolekunõukogusse kuulub viisteist riiki. Väärib märkimist, et kümme neist valitakse perioodiliselt kindla korra kohaselt. Ainult viis riiki on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed: Venemaa, Suurbritannia, Hiina, USA ja Prantsusmaa. Selleks, et organisatsioon saaks otsuse vastu võtta, peab selle poolt hääletama vähemalt üheksa liiget. Enamasti on kohtumiste tulemus resolutsioonid. Nõukogu eksisteerimise ajal võeti neist vastu üle 1300.
Kuidas see organ töötab?
Oma eksisteerimise ajal on ÜRO Julgeolekunõukogu omandanud teatava hulga meetodeid ja vorme, mis mõjutavad maailma olukorda. Ametiasutus võib riigi hukka mõista, kui riigi tegevus ei vasta hartale. Lähiminevikus on ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed olnud Lõuna-Aafrika poliitikaga äärmiselt rahulolematud. Riiki on korduvalt süüdi mõistetud apartheidi pidamises riigis. Veel üks olukord Aafrikas, kuhu organisatsioon sekkus, olid Pretoria sõjalised operatsioonid teiste riikide vastu. Sellega seoses on ÜRO loonud arvukalt resolutsioone. Enamasti hõlmab pöördumine riigiga vaenutegevuse lõpetamist, vägede väljaviimise nõuet. Praegu on ÜRO Julgeolekunõukogu kõige rohkem mures Ukraina pärast. Kõik organisatsiooni võimalused on suunatud konfliktiolukorra lahendamisele ja osapoolte lepitamisele. Samu funktsioone kasutati juba Palestiina küsimuste lahendamisel ja vaenutegevuse ajal endise Jugoslaavia riikides.
Ajalooline ekskursioon
1948. aastal töötas ÜRO Julgeolekunõukogu välja lahendusmeetodi, näiteks vaatlusrühmade ja sõjaliste vaatlusmissioonide kasutamine. Nad pidid kontrollima, kuidas riik, millele resolutsioonid suunati, vastas vaenutegevuse ja relvarahu nõudmistele. Kuni 1973. aastani saatsid selliseid vaatlejaid ainult ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed lääneriikidest. Pärast seda aastat hakkasid missioonist osa saama Nõukogude ohvitserid. Esmakordselt saadeti nad Palestiinasse. Paljud kontrolliasutused kontrollivad endiselt Lähis-Ida olukorda. Lisaks moodustavad ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed missioone, mis tegutsevad Liibanonis, Indias, Pakistanis, Ugandas, Rwandas, El Salvadoris, Tadžikistanis ja teistes riikides.
Koostöö teiste organisatsioonidega
Nõukogu tegevusega kaasneb pidevalt kollektiivne töö piirkondlike organitega. Koostöö võib olla väga mitmekesine, sealhulgas regulaarsed konsultatsioonid, diplomaatiline tugi, rahuvalve ja vaatlusmissioonid. Nagu juhtus Albaania konfliktide ajal, võib ÜRO Julgeolekunõukogu kohtumine toimuda koos OSCE-ga. Samuti korraldab organisatsioon Aafrika mandri lääneosas olukorra reguleerimiseks rühmi keskkonnarühmadega. Gruusia relvastatud konflikti ajal võttis ÜRO kokku SRÜ rahuvalvejõududega.
Haitil tegi nõukogu rahvusvaheliste tsiviilmissioonide käigus OAS-iga koostööd.
Julgeolekunõukogu tööriistad
Maailmakonfliktide lahendamise süsteemi täiustatakse ja ajakohastatakse pidevalt. Hiljuti on välja töötatud meetod tuuma- ja keskkonnaohtude, hoiatuste kohta pingeallikate, massilise väljarände, loodusõnnetuste, nälja ja epideemiate ohjamiseks. Nende valdkondade eksperdid analüüsivad pidevalt teavet kõigi nende valdkondade kohta, mis määravad kindlaks, kui suur oht on. Kui selle ulatus on tõesti murettekitav, teavitatakse olukorrast ÜRO Julgeolekunõukogu esimeest. Pärast seda tehakse otsused võimalike meetmete ja meetmete kohta. Vajadusel kaasatakse ka teisi ÜRO organeid. Organisatsiooni prioriteediks on ennetav diplomaatia. Kõik poliitilise, juriidilise ja diplomaatilise iseloomuga instrumendid on suunatud lahkarvamuste ärahoidmisele. Julgeolekunõukogu edendab aktiivselt osapoolte leppimist, rahu loomist ja muid ennetavaid tegevusi. Kõige sagedamini kasutatav vahend on rahuvalveoperatsioon. ÜRO eksistentsi ajal on peetud rohkem kui viiskümmend sellist üritust. PKO viitab erapooletu sõjaväe, politsei ja tsiviilpersonali tegevusele olukorra stabiliseerimiseks.
Sanktsioonide kontroll
Julgeolekunõukogusse kuulub mitu allorgani. Need on olemas ÜRO sanktsioonide kontrollimiseks. Selliste organite hulka kuuluvad hüvituskomisjoni kuratoorium, Iraagi ja Kuveidi vahelise olukorra erikomisjon, Jugoslaavia, Liibüa, Somaalia, Angola, Rwanda, Haiti, Libeeria, Sierra Llone ja Sudaani komiteed. Näiteks Lõuna-Rhodesias viis majandusliku olukorra hoolikas kontroll rassistliku valitsuse kaotamiseni ja Zimbabwe kodanike taasiseseisvumiseni. 1980. aastal sai riik ÜRO liikmeks. Kontrolli tõhusus ilmnes ka Lõuna-Aafrikas, Angolas ja Haitil. Sellegipoolest väärib märkimist, et mõnel juhul oli sanktsioonidel ka mitmeid negatiivseid tagajärgi. Naaberriikide jaoks muutusid ÜRO võetud meetmed materiaalseks ja rahaliseks kahjuks. Ilma sekkumiseta oleks olukord aga kogu maailmale palju tõsisemaid tagajärgi toonud, nii et mõned kulud õigustavad ennast.
