Tsentraliseerimine ja detsentraliseerimine on kaks valitsemissüsteemi. Esimese kontseptsiooni raames on ette nähtud, et valitsusasutused võtavad osa avaliku elu üldisest reguleerimisest. Koos sellega püüab ta juhtida territoriaalvõimude tegevust, allutades oma otsesele mõjule territoriaalse elu paljud või kõik aspektid. Juhtimise detsentraliseerimine eristab kohalike ja riigiasutuste tegevust. See kontseptsioon on mõneti seotud mõistega "omavalitsus", kuid pole sellega identne. Detsentraliseerimine on laiem mõiste, pidades silmas asjaolu, et see näeb ette piirkondade täieliku autonoomia, föderaalse süsteemi. Veelgi enam, omavalitsus eeldab kohustuslikku sõltuvust ühest seadusandlikust võimust. Samal ajal on selline nähtus lubatud ainult riigi ühes osas, ühe või mitme riigi territooriumil.
Algselt oli tsentraliseerimisel ja detsentraliseerimisel kogu territooriumil erinev jaotus. Kuna sideteede arv on ebapiisav, oli võimatu järjepidev riigivõimu suurendamine koos mõju edasise jaotumisega riigi kõigis aspektides. Sellega püüdles sinna ka teatav osa valitsevaid ringkondi esindavast elanikkonnast. Ühtse regulatsioonisüsteemi loomisel nägid võimud poliitilist ja majanduslikku võimalust masside ekspluateerimiseks.
Tsentraliseerimine ja detsentraliseerimine olid iidsetes rõhuvates riikides eraldatud. Niisiis määrasid võimud eraldi provintsides satrapid (valitsejad), nõudsid neilt vägesid ja raha. Samal ajal ei saanud võimud kontrollida nende tegevust. Nende territooriumi valitsejatel oli peaaegu täielik iseseisvus.
Tsentraliseerimine ja detsentraliseerimine Rooma impeeriumis olid mõnevõrra tasakaalus. Hoolimata autokraatlikust süsteemist ja asjaolust, et provintsid moodustati üksnes ühtse riigivõimu säilitamiseks, tunnustas riik linnade ja provintside omavalitsust.
Pärast Rooma impeeriumi lagunemist kogu Euroopas (välja arvatud Bütsants) ei näinud poliitiline süsteem ette tsentraliseerimist. See oli iseloomulik paljudele tolleaegsetele riikidele. Feodaalse süsteemi kohaselt puudusid ka tingimused kesksüsteemi moodustamiseks. Sellega püüdles arenev kuninglik võim selle poole. Näiteks Prantsusmaal saavutas ta suurima edu. Seejärel moodustasid vabariigi aluse Prantsuse monarhia põhimõtted. Kuid Prantsusmaal asuva vabariikliku riikliku süsteemi kohaselt kasutatakse ka suveräänsuse põhimõtet. Juhtimisvõim on aga ühe riigiasutuse kontrolli all. Samal ajal on omavalitsus siin vähe arenenud.
Järjepidev tsentraliseerimine sai võimalikuks alles 19. sajandil. Sel perioodil kujunesid soodsad tingimused, eriti tekkisid ja olid hästi välja töötatud sideliinid, telegraaf ja post toimisid korrektselt.
Tuleb märkida, et teatavad riigistruktuurid võivad seoses nende omadustega eksisteerida ainult tsentraliseeritud halduse korral. Need struktuurid hõlmavad armeed, rahvusvahelist kaubandust, mereväge ja teisi. Sidevahendeid (telegraaf, postkontor), sideliine (raudteid) ei saa ka ilma varudeta anda asutustele, kelle pädevus ulatub väikesele alale. Nende valdkondade olemasolu ja areng nõuavad rahastamist, mille juhtimine toimub ühe põhimõtte, ühe jõu kohaselt.
