Kultuurilist relativismi väljendatakse ja mõistetakse erinevalt. Enamasti mõistavad nad teda kui inimese sõltuvust selle kultuuri eetilistest vaadetest, kuhu ta kuulub.
Jah, keegi meist kasvas üles konkreetses ühiskonnas, millel on oma väljakujunenud vaadete süsteem maailma nähtuste ja objektide kohta. Inimene hakkab teatud eetilistest ja kultuurilistest põhimõtetest kinni pidama mitte põhjusel, et need said tema otsingute objektiks, vaid põhjusel, et neile järgneb kõik ümbritsev. Jah, me võtame ühiskonnast, kus me haridust omandame, kasvame ja areneme, väga palju. Kultuurilised inimõigused põhinevad asjaolul, et igaühel meist on juurdepääs ühiskonna kultuurilistele saavutustele ja et nad saavad neid teatud määral kasutada. Kas esteetilisi vaateid määrab kultuur? Enamikul juhtudel jah. Sel põhjusel ei saa neid nimetada objektiivselt tõeseks. Kultuuriline relativism põhineb asjaolul, et üks või teine seisukoht surutakse inimesele tahtmatult, tema vaated määravad. Põhimõtteliselt pole millegi pärast muretseda. Asi on selles, et inimõiguste probleemi ei mõjutata ja arenenud isiksus suudab ise otsustada, mida ta vajab.
Väärib märkimist, et antiikajal (mõnikord isegi tänapäeval) karistati karmilt inimesi, kelle arvamused erinesid ühiskonna omadest. Kultuuriliselt mittedeterministlikke vaateid võib tõepoolest tajuda igas olukorras vaenulike ja agressiivsetena. Igal ajastul oli võimalik jälgida inimeste kriitikat nende kaasaegsete kohta.
Kultuurilist relativismi mõistetakse pisut teistmoodi. Teatud mõttes on see etnotsentrism. Me räägime olukorrast, kus üksikisik on täiesti veendunud, et tema rahva ideed kultuurist on ainsad tõesed ja teiste rahvaste veendumused on absurdsed, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See on omamoodi äärmus.
Paljud teadlased usuvad, et etnotsentrism on teadmatuse, sallimatuse, ülbuse jms jutlustamine. See väide on tingitud asjaolust, et paljud inimesed on tõesti valmis tõestama oma rahva vaadete õigsust, isegi kui on tõestatud, et need ei vasta tõele. Inimene, kes pole oma ühiskonna vaadete suhtes fanaatiline ega isegi ükskõikne, on enamasti valmis tunnistama, et teiste rahvaste inimeste arvamused teatud teemadel võivad olla õigemad.
Mõned mõtlejad pakkusid välja mingisuguse objektiivse moraalse tõe olemasolu, mis eksisteerib puhta teadmise vormis. Põhimõte on see, et see tõde on üks kõigile, see tähendab igale rahvale. Kultuuriline relativism lükkab sellise tõe olemasolu ümber. Selle puudumist seletatakse asjaoluga, et kõik vaated moraalile on kultuuriliselt kindlaks määratud ja standardit, mille alusel üks kultuur võiks tõestada, et see on teisest parem, ei eksisteeri ega eksisteeri kunagi.
Kõigile eelnevale tuginedes võib järeldada: katsed mõjutada teise kultuuri esindaja veendumusi on sallivuse reeglite jäme rikkumine.
Kultuuriline relativism on seotud mõne konkreetse probleemiga. Üks neist põhineb tõsiasjal, et tänapäeval on olemas propaganda ükskõik millise inimese kohta, sõltumata rahvusest, soost, ametist ja nii edasi. Mõnes riigis on endiselt inimeste rõhumine, mida ühelt poolt võib tunnistada barbaarsuseks ja teiselt poolt - konkreetse rahva omadusi. Kas kogu maailm peab olema tolerantne selle suhtes, et mingis osas alandatakse kellegi inimväärikust? Kas kolmanda osapoole sekkumine on vastuvõetav? Need küsimused on tegelikult palju keerulisemad, kui nad paistavad. Neile selget vastust endiselt ei ole.
