Praegu on olukord selline, et siin ja seal peame lugema uudiseid eurotsooni kriisi kohta. See pole üllatav, sest see küsimus puudutab paljude Euroopa riikide elanikke ja muret kõigile, kes pole oma tuleviku suhtes ükskõiksed.
Väärib märkimist, et võlakriis puudutas kõigepealt ainult Euroopa Liitu kuuluvaid äärepoolseid riike, kuid alates 2010. aasta algusest võime enesekindlalt märkida nende riikide arvu kasvu, kes on selle raske olukorra sekkumise tõttu riigi ellu kogenud. Nüüd võib kindlalt märkida, et peaaegu kogu euroala on kriisi mõjul, mille allikaks eksperdid peavad Kreeka valitsuse võlakirjaturu olukorda.
Paljud seostavad eurotsooni kriisi riigivõla refinantseerimise võimatusega sekkumiseta või pigem vahendajate abita. Juba 2009. aasta lõpus ennustasid paljud sarnast olukorda, jälgides võla kasvu kasvu kogu maailmas, seetõttu tuleks märkida, et samal ajal vähendati paljude EL riikide krediidireitingut.
Ei saa ühemõtteliselt öelda, et eurotsooni kriisil on eri riikides samad põhjused. Mõni osariik on selleni jõudnud valitsuse erakorralise abi tõttu pangandussektori ettevõtetele.
Tahaksin märkida, et Kreeka tundis riigivõlgade märkimisväärset kasvu riigiteenistujate ebaproportsionaalselt kõrge palgataseme ja muljetavaldavate pensionimaksete tõttu.
Eurotsooni kriisist, mille põhjused on endiselt mitmetähenduslikud, räägivad eksperdid. Mõnede arvates oli üheks oluliseks mõjutavaks teguriks investeerimisfondi märkimisväärne suurenemine just perioodil 2000-2007, mis moodustus erasektori kokkuhoiu tõttu. Selle kasvu võib seostada asjaoluga, et paljude globaalsete investorite turud on jõudnud liiga kõrgele majanduskasvu kiirusele uuele tasemele.
Eurotsooni võlakriis on suuresti võimalikuks saanud paljude tegurite mõjul, millel on olnud ühekordne mõju. Näiteks laenude järsk kättesaadavus perioodil 2002–2008, mis võimaldas koheselt emiteerida märkimisväärset sularaha koos olulise osa riskist. Selle tulemusel sattusid paljud võlausaldajad "taunimisväärsesse" olukorda, seistes silmitsi võlgnikega. Kahtlemata avaldab mõju ka suhteliselt madal majanduskasvu tempo, mis on kestnud 2008. aastast kuni tänapäevani.
Kriisi arengut on mõjutanud ka eraõiguslikele omanikele ja pangandussektorile riikliku rahalise abi andmise tavad.
On uudishimulik, et enamiku ELi riikide võlakirju peeti konstandiks, mis ei kanna maksejõuetuse riski. Niisiis võiks Kreekat julgelt pidada riigiks, kus on muljetavaldavalt palju turvalisi investeeringuid, mis pakuvad märkimisväärset sissetulekut. Eurotsooni kriis on aga oluliselt muutnud paljude riikide investeerimisvõimaluste ideed, nii et loomulikuks kujunes laenu tagasimaksete tõenäolise hindamisega seotud pankade huvide konflikt.
Selline usalduse kaotus valitsuse võlakirjade vastu on kahtlemata põhjustanud krediidiriski mahtumiste väärtuse märkimisväärset kasvu, mis näitab riigi krediidireitingut. Juba 2012. aasta veebruaris nõustusid mitmed Kreeka suurimad pangad tagatud finantsabi paketi saamiseks tagatiseks, mille suurus on hinnanguliselt 880 miljonit eurot.
Ettenägematu näeb kogu selle olukorra lõppu, mõne riigi elanikud koguvad proteste valitsuse teostatava poliitika vastu. Näiteks tuhanded hispaanlased läksid tänavatele, et osaleda nn märtsis Madridis, mis toimus loosungi all: “Nad tahavad meie riiki hävitada. Peame selle lõpetama. ”
Paljude riikide elanikud vajavad viivitamatuid reforme ja otsuseid, mis suudavad tasakaalustada majanduse olukorda ja taastada kodanikele rahuliku ja stabiilse elu.
