Esitasin pealkirjas mitte põhjuseta küsimuse niimoodi - mõtlesin, kas see tõesti nii on. Seetõttu lugesin palju teavet ja jõudsin järeldusele, et draama on kirjandusžanr, mis asendas tragöödia ja kujunes komöödia kõrval kolmeks peamiseks.
Sarnasus komöödiaga kajastub inimeste igapäevaelus, täiesti standardsete olukordade taastootmises. Kuid nende kahe žanri eesmärgid on täiesti vastupidised. Komöödia - lõbutseda neist elutähtsatest "muredest", draamast - rääkida inimese konfliktist iseenda, oma keskkonna, ühiskonnaga, kuid näitamata olukorra lootusetust.
Arvatakse, et draama pärineb 18. sajandist, mil Euroopa näitekirjanikud korraldasid nn vilisti draama, mis enamasti rääkis pereprobleemidest ja kirjeldas igapäevaseid olukordi.
Tõenäoliselt on see põhjus, miks paljud meist on igapäevaelu tõusude ja mõõnade peegelduse tõttu draamale lähedased. Selle mõiste määratlus, nagu te juba aru saite, on mitmetähenduslik. Pöördugem mõne populaarsema tõlgenduse juurde.
Esiteks on draama, nagu eespool mainitud, kirjanduse žanr, mis on üles ehitatud enamasti dialoogi vormis, mis erineb tragöödiast lahendatud probleemide olemasolu ja igapäevaste suhete vahel üksikisikute, indiviidide ja ühiskonna vahel.
Teiseks on draama kinematograafia žanr, mis oma olemuselt sarnaneb kirjandusliku kolleegiga. Siin on esiteks ka inimene, kes on oma elu probleemidest innukas, püüab neid probleeme lahendada, leida kompromissi ja eemalduda konfliktidest.
Selle käigus kogeb filmi kangelane erinevaid emotsioone, tema mõtted kajastuvad monoloogide vormis, mis on draama jaoks väga olulised. Need aitavad meil paremini mõista inimeste tundeid ja sisemist ärevust erinevates olukordades.
Reeglina pole maalidel rohkem kui kahte või kolme süžeed, peategelasi on vähe, kuid igaüks neist kogeb teravat konflikti ja sellel pole vahet, kas see on sisemine või inimestevaheline.
Selle žanri üks populaarsemaid sorte on psühholoogiline draama. Kindlasti on igaüks meist vähemalt ühte sellist filmi näinud, aga nagu selgus, on režissööride seas nali: “Kui pildi stiilist on raske aru saada, kirjutage siis, et see on psühholoogiline draama”. Selle mõiste määratlus mängib sel juhul teisejärgulist rolli.
Seega pole õige arvata, et iga vastava kaubamärgiga film kuulub ülaltoodud žanrisse. Ekspertide sõnul on psühholoogiline draama väga eksootiline ja mitte iga film ei jõua selle tiitlini.
Sageli tunneme selliste maalide vaatamisel teatavat ebamugavust, me ei pruugi mõista kangelaste tegevust, millest mõned omistame ausalt öeldes hullumeelse käitumisele. Mis aga kõige üllatavam on, vaimustab meid psühholoogiline draama iga vaatamise minuti järel üha enam, sest ainult seal kaotavad sündmused vahel kontakti, kangelased rikuvad reegleid, võib olla isegi märk ebareaalsusest.
Kuid see kõik, kummalisel kombel, muutub filmi lõpuks ebamäärasest massist selge piirjoonega pildiks ja kõik vaatamistunnil aset leidnud sündmused rivistuvad loogilises ahelas. Üllataval kombel on sellise filmi emotsioone väga raske kirjeldada, seetõttu soovitan kõigil, kes pole selles vaimus ühtegi draamat näinud, pigem kinnistada.
Seega pole draama mitte ainult kirjandusžanr, mis on meile koolist teada oma omaduste poolest, vaid ka imeline komponent filmitööstuses. Võib vaid rõõmustada, et leidub lavastajaid, kes on spetsialiseerunud just sellele valdkonnale ja loovad imelisi filme, mis on kahtlemata vaatamist väärt.
