Võib-olla ei saa Friedrich Daniel Ernst Schleiermacherit (1768–1834) liigitada 18. ja 19. sajandi suurimate saksa filosoofide hulka, nagu Kant, Herder, Hegel, Marx või Nietzsche. Kuid ta on kindlasti selle perioodi niinimetatud “teise taseme” üks paremaid mõtlejaid. Ta oli ka silmapaistev klassikaline teadlane ja teoloog. Enamik tema filosoofilisi teoseid on pühendatud religioonile, kuid tänapäevasest vaatenurgast väärib kõige suuremat tähelepanu just tema hermeneutika (s.t tõlgendusteooria).
Friedrich Schlegel (kirjanik, luuletaja, keeleteadlane, filosoof) mõjutas tema mõtlemist otseselt. Nende kahe väljapaistva aja ideed hakkasid kujunema 1790. aastate lõpus, kui nad elasid mõnda aega samas majas Berliinis. Paljud teooria sätted on üldised. Mitte iga väitekiri ei tea täpselt, milline kahest abikaasast selle välja pakkus. Kuna Schlegeli meetodid on palju vähem detailsed ja süsteemsed kui Schleiermacheri teooriad, on viimastel ülitähtis roll.
Definitsioon
Tõlgendusteooria tekkimisega on sellised nimed seotud: Schleiermacher, Dilthey, Gadamer. Hermeneutikat, mille asutajaks peetakse neist filosoofidest viimast, seostatakse probleemidega, mis tekivad oluliste inimtoimingute ja nende toodetega (peamiselt tekstidega) töötades. Metoodilise distsipliinina pakub see vahendeid inimtegevuse, tekstide ja muu olulise materjali tõlgendamise probleemide tõhusaks lahendamiseks. H. G. Gadameri ja F. Schleiermacheri hermeneutika põhineb pikaajalisel traditsioonil, kuna selle lahendatav probleemide kompleks ilmnes inimelus sajandeid tagasi ja nõudis korduvat ja järjepidevat kaalumist.
Tõlgendamine on üldlevinud tegevus, mis algab alati, kui inimesed püüavad mõista mis tahes tähendust, mida nad peavad oluliseks. Aja jooksul on nii probleemid kui ka nende lahendamiseks mõeldud tööriistad koos hermeneutika enda distsipliiniga märkimisväärselt muutunud. Selle eesmärk on selgitada välja peamised vastuolud mõistmise protsessis.
Hermeneutilised filosoofid (F. Schleiermacher ja G. Gadamer) seovad seda mitte mõttega, vaid mõtlemise manipulatsioonidega. Mõelge selle teooria põhipunktidele ja kontseptsioonidele.
Filosoofiliste ideede arendamine
Schleiermacheri hermeneutika teooria põhineb Herderi keelefilosoofia õpetustel. Põhimõte on see, et mõtlemine sõltub keelest, on sellega piiratud või sellega identne. Selle väitekirja tähendus on see, et sõna kasutamine on oluline. Inimeste vahel on aga sügavad keelelised ja kontseptuaalselt-intellektuaalsed erinevused.
Keelefilosoofia kõige originaalsem õpetus on semantiline holism. Just tema (nagu filosoof ise tunnistas) süvendab tõlgendamise ja tõlkimise probleemi märkimisväärselt.
Põhiprintsiibid
Kui me vaatame Schleiermacheri hermeneutikat lühidalt ja selgelt, siis peaksite tähelepanu pöörama tema teooria peamistele ideedele.
Siin on selle peamised põhimõtted:
- Tõlgendamine on palju keerukam ülesanne, kui tavaliselt mõistetakse. Vastupidiselt levinud väärarusaamale, et "mõistmine toimub iseenesestmõistetavana", on tegelikult "arusaamatus enesestmõistetav, seetõttu tuleks mõistmist otsida ja otsida igas punktis".
- Hermeneutika filosoofias on keele suhtlemise mõistmise teooria. See on määratletud kui vastandlik ega ole samaväärne selle selgituse, rakenduse või tõlkega.
- Hermeneutika filosoofias on distsipliin, mis peaks olema universaalne, st seda rakendatakse võrdselt kõigis ainevaldkondades (piibel, õigus, kirjandus), suulise ja kirjaliku kõne, tänapäevaste tekstide ja iidsete inimeste jaoks, töötamiseks emakeelena ja võõrkeeltes.
- See filosoofiline teooria hõlmab selliste püha tekstide tõlgendamist nagu Piibel, mis ei saa põhineda erilistel põhimõtetel, näiteks nii autori kui ka tõlkija inspiratsioonil.
Kuidas on tõlgendamine
Hermeneutika küsimusi lühidalt käsitledes tuleks tähelepanu pöörata otsese tõlgendamise probleemile. Pange tähele, et Schleiermacheri teooria põhineb ka järgmistel põhimõtetel:
- Enne teksti või diskursuse tegeliku tõlgendamise alustamist peate kõigepealt hästi tundma ajaloolist konteksti.
- Oluline on selgelt eristada teksti või diskursuse tähenduse küsimust selle tõest. Kahtlase sisuga teoseid on palju. Eeldus, et tekst või diskursus peab olema tõene, põhjustab sageli tõsist valetõlgendust.
- Tõlgendamisel on alati kaks poolt: üks keeleline, teine psühholoogiline. Keeleline ülesanne on teha tõenditest järeldused, mis seisnevad sõnade tegelikus kasutamises neid reguleerivates reeglites. Hermeneutika keskendub aga autoripsühholoogiale. Keeleline tõlgendus viitab peamiselt sellele, mis on keeles tavaline, samas kui psühholoogiline tõlgendus on rohkem seotud sellega, mis on iseloomulik konkreetsele autorile.
Põhjendus
Friedrich Schleiermacher tutvustab oma ideesid hermeneutikast mitmel põhjusel, miks keelelist tõlgendust tuleks täiendada psühholoogilise tõlgendusega. Esiteks tuleneb see vajadus üksikisikute sügavast keelelisest ja kontseptuaal-intellektuaalsest identiteedist. See omadus üksikisiku tasandil põhjustab keelelise tõlgendamise probleemi, nimelt et tõendiks saadaolevate sõnade tegelik kasutamine on tavaliselt suhteliselt väike ja kontekstis halb.
Pöördumine autoripsühholoogia poole peaks aitama seda probleemi lahendada, pakkudes täiendavaid näpunäiteid. Teiseks on vaja pöörduda autori psühholoogia poole ka selleks, et kõrvaldada ebaselgused keelelise tähenduse tasandil, mis ilmneb teatavates kontekstides (isegi siis, kui kõnealuse sõna jaoks saadaolevate tähenduste ulatus on teada saanud).
Kolmandaks, keelelise teo täielikuks mõistmiseks peate teadma mitte ainult selle tähendust, vaid ka seda, mida hilisemad filosoofid nimetasid seda “illocutionary force” ehk kavatsuseks (seisneb selles, mida kavatsus täidab: suhtlemine, ärgitamine, hindamine jne).)
Tingimused
F. Schleiermacheri hermeneutika jaoks on vajalikud kaks erinevat meetodit: “võrdlev” meetod (see tähendab lihtsa induktsiooni meetod), mida filosoof peab tõlgendamise keelelisest küljest domineerivaks. Sel juhul tõlgib ta tõlgi sõna spetsiifilisest kasutamisest reeglites, mis neid kõiki reguleerivad, “ennustamise” meetodile (see tähendab, et luuakse esialgne ekslik hüpotees, mis põhineb empiirilistel faktidel ja läheb olemasolevast andmebaasist kaugemale). Teadlane peab seda lähenemisviisi valdavaks tõlgendamise psühholoogilises pooles.
Kirjanduses laialdaselt kasutatud ennustamisfilosoofiline kontseptsioon on psühholoogiline eneseprojitseerimise protsess tekstideks, mis sisaldavad tõtt, sest tema arvates nõuab hermeneutika tõlkija ja tõlgi vahel teatavat psühholoogilist ühist mõistmist.
Seega vaadeldakse Schleiermacheri hermeneutikas teksti kahest positsioonist.
Osade ja terviku arvestamine
Ideaalne tõlgendus on oma olemuselt terviklik tegevus (see põhimõte on osaliselt õigustatud, kuid samal ajal väljub semantilise holismi raamistikust). Eelkõige tuleks iga antud tekstiosa vaadelda kogu massiivi valguses, kuhu see kuulub. Mõlemat tuleks tõlgendada laiemalt, et mõista keelt, milles nad kirjutatakse, nende ajaloolist konteksti, tausta, olemasolevat žanrit ja autori üldpsühholoogiat.
Selline holism toob tõlgenduses kasutusele laialdase ringluse, kuna nende laiemate elementide tõlgendamine sõltub teksti iga fragmendi mõistmisest. Schleiermacher ei pea seda ringi aga õelaks. Tema lahendus ei seisne selles, et kõiki ülesandeid tuleb täita üheaegselt, kuna see ületab kaugelt inimlikke võimalusi. Pigem seisneb mõte selles, et mõistmine ei ole küsimus “kõik või mitte midagi”, vaid midagi, mis avaldub ühel või teisel määral, nii et võite järk-järgult liikuda täieliku mõistmise poole.
Näiteks tekstiosa ja kogu massiivi suhete osas, kuhu see kuulub, soovitab Schleiermacher kõigepealt teksti iga osa läbi lugeda ja tõlgendada nii hästi kui võimalik, et jõuda kogu teose ligilähedase arusaamiseni. Meetodi abil selgitatakse iga konkreetse osa esialgset tõlgendust. See annab parema üldise tõlgenduse, mida saab seejärel osade mõistmise edasiseks selgitamiseks uuesti rakendada.
Päritolu
Tegelikult on Schleiermacheri hermeneutika peaaegu identne Herderi teooriaga. Mõningane üldine seisukoht on siin tingitud asjaolust, et mõlemaid mõjutasid samad eelkäijad, eriti I. A. Ernesti. Kuid lühidalt vaadeldes Schleiermacheri hermeneutikat, tuleb tõdeda, et see võlgneb Herderile eranditult kaks põhipunkti: “keelelise” “psühholoogilise” tõlgenduse lisamine ja “ennustamise” määratlus kui viimase domineeriv meetod.
Herder on seda juba kasutanud, eriti teostes Thomas Abbti töödest (1768) ja Inimese hinge tunnetusest ja tunnetamisest (1778). Schleiermacheri teooria lihtsalt ühendab ja süstematiseerib ideed, mis on juba paljude Herderi teoste jaoks laiali laotatud.
Erinevused ja omadused
Sellest järjepidevuse reeglist on siiski mitu olulist erandit, mis on seotud erinevustega Schleiemacheri hermeneutika teooria ja Herderi ideede vahel.
Selle nägemiseks peaksite alustama kahe kõrvalekaldumisega, mis ei ole probleemsed, vaid pigem olulised. Esiteks süvendab Schleiemacher tõlgendusprobleeme semantilise holismi sisseviimisega. Teiseks tutvustab tema teooria hermeneutika universaalsuse ideaali põhimõtet.
Arvestame sellega, et Herder rõhutas õigesti elutähtsust teose žanri õige määratluse tõlgendamisel, aga ka suurtel raskustel seda teha paljudel juhtudel (eriti pidevate muutuste ja sellele järgnenud laialdase kiusatuse tõttu harjumatuid žanre ekslikult assimileerida).
Schleiermacher pööras sellele küsimusele siiski suhteliselt vähe tähelepanu. Eriti oma hilisemas töös määratles ta psühholoogilise tõlgendamise üksikasjalikumalt kui ainulaadse autori „originaalse lahenduse [Keimentchluß]” vajaliku arengu tuvastamise ja jälgimise protsessi.
Lisaks hõlmas Herder psühholoogilise hermeneutikaga seotud tõendite hulka mitte ainult autori keelelise, vaid ka keelelise käitumise. Schleiermacher arvas natuke teistmoodi. Ta nõudis keelelise käitumise piiramist. Ka see tundub ekslik. Näiteks Marquis de Sade'i registreeritud julmused näivad olevat tema psühholoogilise väljanägemise sadistliku külje tuvastamiseks ja tekstide täpseks tõlgendamiseks potentsiaalselt olulisemad kui tema julmad avaldused.
Schleiermacher (erinevalt Herderist) pidas ennustamise või hüpoteesi keskset rolli hermeneutikas tõlgenduse ja loodusõpetuse terava eristamise aluseks. Järelikult ja liigitades selle kunsti, mitte teaduseks. Tõenäoliselt oleks ta pidanud pidama seda mõistmise ja loodusõpetuse sarnaste tunnustamise aluseks.
Tema teooria kipub ka ajendama, varjama või jätma vahele mõned olulised punktid hermeneutika kohta, mida Frederick Schlegel on juba väljendanud. Tema enda suhtumine sellistesse teemadesse, väljendatud mõnes tekstis, näiteks filosoofiafilosoofias (1797) ja Athenaeumi fragmentides (1798–1800), tuletab suuresti meelde Schleiermacheri lähenemisviisi. Kuid see hõlmab ka punkte, mis on vähem julged, varjatud või puuduvad isegi filosoofide tööst.
Schlegel märgib, et tekstid väljendavad sageli alateadlikke tähendusi. See tähendab, et iga suurepärane teos on suunatud enamale kui selles kajastamisele. Schleiermacheris võib vahel leida sarnase vaatepunkti, mis avaldub kõige enam õpetuses, et tõlk peaks püüdma autorit paremini mõista, kui ta ise aru sai.
Selle positsiooni Schlegeli väljendatud versioon on aga radikaalsem, pakkudes tõeliselt lõpmatut tähendussügavust, mis on autorile endale suuresti tundmatu. See mõtleja rõhutas, et teos väljendab olulisi tähendusi sageli mitte üheski osas, vaid selles, kuidas need ühendatakse üheks tervikuks. See on hermeneutika seisukohast väga oluline punkt. Schlegel (erinevalt Schleiermacherist) rõhutas, et teos sisaldab reeglina segadust, mille tõlkija peab tuvastama (lahti harutama), ja tõlgile selgitama.
Segaduses oleva teose tõelise tähenduse mõistmiseks ei piisa. Soovitav on seda paremini mõista kui autorit ennast. Samuti peab oskama tekkivaid segadusi iseloomustada ja õigesti tõlgendada.
