1991 Leningradi jaoks osutus mitte täielikult õnnestunuks. 11. jaanuaril toimus linnas üleujutus ja kaldaid ületanud Neeva tekitas suuri materiaalseid kaotusi. Pealinnal polnud aega veeelemendi üleelamiseks, kuna juhtus veel üks vahejuhtum - suurim hotell põles maha. See oli hotell "Leningrad". 1991. aasta tulekahju nõudis paljude inimeste elu.
Kas hotellihoone ehitamisel järgiti tuleohutusstandardeid?
Leningradi hotell ehitati 1970. aastal Viiburi muldkehale. Projekteerijate ja ehitajate peamine eesmärk oli kinnistu kiire tellimine. Ehituse eesmärk oli tähistada proletariaadi suure juhi V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva. Ehituse ajal olid vähesed huvitatud inimestele turvalise keskkonna loomisest. Tuleohtlike mürgiste materjalide kasutamist viimistlustööde ajal võib pidada tõeliseks kuriteoks. Need asusid inimeste evakuatsiooniteedel.
Vaibadel ja kõnniteedel ei olnud spetsiaalset immutamist, mis takistab tule levikut. Ka tapeet sai kerge tulekahju. Nad eraldasid lämmatavat suitsu ja gaasi. Ka suitsu eemaldamise eest vastutav süsteem oli puudulik. Selle tagajärjel tekkis tulekahju ajal suur gaasireostus, mis põhjustas inimeste mürgituse.
Avatud avad võimaldasid tule ja suitsu hõlpsasti levida naaberpõrandatele ja suurendada hukkunute arvu. Millised on Leningradi hotelli tulekahju tagajärjed? 1991 oli hoone jaoks saatuslik aasta. Selles artiklis käsitletakse traagilise päeva põhisündmusi.
Nõukogude moodne hotell
Hotellis viibisid välisriikide kodanikud, samuti partei juhid, ametiühingud ja komsomol, kõrged ametnikud, näitlejad ja lauljad. Deluxe-toad olid alati hõivatud.
1986. aastal alustati hotelli teise hoone ehitamist. Teatud põhjustel peatas kohalik ehitusfond oma töö, mille järel Jugoslaavia-Austria ühisettevõte jätkas. Lepingu summa oli 48, 5 miljonit dollarit. Kokkuleppe kohaselt pidi teine hoone toimima hakkama kaks aastat pärast ehitusplatsi võõrandamise kuupäeva 1989. aasta mais. Ta sai nime "lits". Muide, tulekahju ajal elas selles konkreetses hoones enamik välismaiseid ehitajaid.
Leningradi hotelli tulekahju tabas palju inimesi. Nende hulgas oli üsna kuulsaid isiksusi: ajakirja "Spark" korrespondent, kuulus prantsuse näitlejanna Marina Vladi, vene näitleja Andrei Sokolov ja teised Leningradi lähedal uues filmis osalenud kunstnikud.
Kes teatas tulekahjust?
Põleng Leningradi hotellis algas kell 8 hommikul. Nagu hiljem öeldud, tehti tuletõrjele helistamine väga hilja. Ametlike andmete kohaselt oli esimene inimene, kes juhtunud õnnetusest teada sai, põrandakülastaja. Teised allikad väitsid, et uksehoidja helistas.
Kuidas tuli Leningradi hotell põlema? 1991. aasta tulekahju algas seitsmendalt korruselt, mis vastas kõrgusele tavaliste majade kümnendale korrusele. Hotelli töötajad üritasid leeke esialgu omal käel kustutada. Selleks ajaks suutis tulekahju katta kogu põranda ja blokeerida evakuatsiooniteed neile, kes paiknesid kahel kõrgemal korrusel ülalpool. Kuumus põhjustas tubades akende lõhkemise. Nad lendasid pauguga välja. Ja Neeva jõest hoonesse sisse tunginud äkilised tuuleiilid halvendasid olukorda veelgi. Hotelli ülemisi korruseid varjutasid paksud musta suitsu pilved.
Kui kiiresti tuletõrjebrigaadid reageerisid?
Kuus minutit hiljem sõitis tuletõrjeauto tulekahjuga kaetud hoone juurde ning seejärel hakkasid üksteise järel sõitma teised autod koos tankide, pumpade, treppide, bensiinijaotusjaamade ja muu varustusega. Peagi viidi kõik Leningradi tuletõrjebrigaadid traagilise sündmuse kohale.
Tema töötajad hindasid olukorda kohe. Hotelli saal ja trepid olid täis külalisi ja töötajaid, kes pääsesid tule all asuvatest põrandatest. Ülakorrusele pääsemiseks otsustas rühm tuletõrjujaid kasutada teenuslifti. Oli vaja kiiresti olukorda hinnata ja abivajajatele abi anda ning seejärel asuda tulekahju kustutama.
Milles seisnes inimeste päästmise raskus?
Kokkupandavad trepid jõudsid vaid hoone neljanda korruseni ja akendes inimesed palusid abi seitsmendalt korruselt ja kõrgemalt. Kuuldi hõredaid karjeid, tubadest voolas paksu suitsu, kuna oli tekkinud sünteetiline tulekahju.
Ainukestel treppidel paanikas jooksid külalised, kellel õnnestus tuha eest põgeneda. Paljud, kes suitsust mürgitatuna tubadest välja said, kukkusid koridori. Enne kui tuletõrjujatel õnnestus liftiga süütekohta tõusta, sulas sula plast plast inimese elu rikkuda. Kümnendal korrusel tapeti hotelli töötaja. Põlemisel eraldub see materjal kuni sada mürgist ainet.
Tulekahju (02.23.91) Leningradi hotellis levis koheselt, mida hõlbustas tuul. Seitsmendal, kaheksandal ja üheksandal korrusel lõi väga lühikest aega eredat tulekahju ja elanikud olid blokeeritud. Üks naistest, kes ei suutnud seda taluda, hüppas aknast välja ja suri.
Gaasi- ja suitsukaitsjate osakonnad evakueerisid kiiruga hotelli trepid. Päästjad kandsid õlgadel inimesi riietel. Vigastatud viidi viivitamatult kiirabiarstide juurde. Muud tuletõrjujad, kes tegelesid tuletõrjevooliku paigaldamisega ja astusid tulega ebavõrdsesse duelli.
Kui palju inimesi päästeti?
Kokku päästsid tuletõrjujad 253 inimest, neist 36 kanti relvastuses. Päästetud hulgas olid väikesed lapsed. Kõigist ei saanud siiski abi. Hukkus kuus külalist ja politseinik Aleksander Faykin, kes aitasid inimesi päästa.
Kui palju tuletõrjujaid hukkus?
Tuletõrjujate seas oli palju rohkem surmajuhtumeid. Leningradi hotellis toimunud tulekahju hukkus üheksa töötaja elu. Mitmed neist põlesid ja lämbusid. Ülejäänud surid püüdes põlevast hotellist välja pääseda.
Kas oli võimalus päästa?
Peterburi eriolukordade ministeeriumi peadirektoraadi endise juhi Leonid Belyajevi sõnul võtaksid tuletõrjujad selle ära, kui oleks vähimatki võimalust põgeneda. Mõned tuletõrjujad 7. osast hüppasid akendest välja. Beljajev märgib, et kaldteel lebavate surnud kuttide nägemine oli kohutav. Kokku hukkus üheksa tuletõrjujat.
Autasustatud postuumselt
Kuidas inimesed, kes ohverdasid oma elu, kustutavad tulekahju Leningradi hotellis? Surnutele anti postuumselt korraldused sama aasta augustis. Nad ei unustanud ellujäänud kangelasi, kes eristusid hotellist inimeste päästmisel. Pealtnägijate sõnul oleks ohvrite arv märkimisväärselt suurem, kui see poleks päästjate julgus ja pühendumus.
Hukkunud tuletõrjujate mälestuseks peetakse Peterburis igal aastal minijalgpalli turniir. Kõiki suuremaid tuletõrjevõistlusi selles linnas tähistatakse matusepärgade panemisega Serafimovsky kalmistul.
Pealtnägijate sõnul ulatus matuseprotsess hukkunud tuletõrjujate kehadega 10 kilomeetrini. Ta kolis tuletõrjeauto sireenide ulgumise alla. Tuhanded inimesed tulid austust avaldama.
23. veebruari peetakse tuletõrjujate surnud seltsimeeste mälestuspäevaks.
Kas tuletõrjujad tegid vea?
Fakt, et tuletõrjujad valisid lifti, sai võimaluse spekuleerida, et see oli saatuslik viga. Töötajatele tehti ülbust. Kuid Valeri Yankovitš, kes oli 1991. aastal Leningradi 1. tuletõrjeosakonna juhataja, märkis aastaid hiljem, et selles olukorras polnud teisiti. Põlevatele põrandatele oli võimalik pääseda ainult liftide abil, et mööduda rahvahulgast, kes paanikas trepile tormasid.
Tolleaegne lahingutegevuse harta võimaldas liftide kasutamist. Reeglite kohaselt peaks inimene maanduma põlenud põranda all oleval põrandal ja tule kustutama kämpude abil. Ja asjaolu, et lift peatus põlenud põrandal, põhjustas ekspertide sõnul kõrge temperatuuri põhjustatud vooluring. Kahtlemata ei saa eitada ka inimlikku tegurit. Tuletõrjujad olid keskel, keegi ei osanud sündmuste sellist tulemust ette näha.
Ühtäkki üritasid suitsu- ja tuletõrjujad alla minna, kuid sel hetkel lift enam ei töötanud. Inimesed üritasid sisse murda servas asuvate treppide ja akende poole, purustada liftivagun ja minna võllilt alla. Aeg oli aga otsa saanud, paljude seitsmendal korrusel viibinud tuletõrjujate jaoks oli olukord enesestmõistetav.
Sel ajal kogunesid ülemiste korruste külalised avatud akende juurde. Nad vehkisid rätikud ja mõned üritasid omal käel välja tulla. Nad sidusid linad ja kasutasid muid käsitsi sattunud esemeid. See lõppes kukkumise ja surmaga. Tuli sõi numbri järel, vähendades ellujäämise võimalust.
Nagu üritustel osalenud märkisid, ei olnud tuletõrjebrigaadid neil päevil varustatud spetsiaalse varustusega, mis oli mõeldud inimeste evakueerimiseks suurtest kõrgustest, ja päästehelikoptereid polnud.
Tulekahju Leningradi hotellis (23. veebruar 1991), mille foto on esitatud käesolevas artiklis, tabas ka kuulsat näitlejanna Marina Vlady. Tema meenutuste kohaselt oleks ta kindlasti surnud, kui mitte tuletõrjuja, imelise julge mehe pärast. Ta hoidis kätel treppi, mis ei ulatunud seitsmenda korruseni. Näitlejanna pidi otse aknast hüppama.
Pealtnägijad
Pealtnägijate sõnul oli tulekahju Leningradi hotellis, mille foto jäädvustas igavesti tragöödia, kohutav vaatepilt. See tappis pidulikus meeleolus kõik Leningradi elanikud. Tähistatakse 23. veebruaril. Ehkki tragöödia ulatus polnud veel teada, tundus kohe, et tähtsa kuupäeva auks korraldatud ralli ei toimu nagu tavaliselt.
Sel ajal polnud mobiiltelefone ega internetti. Kuidas said inimesed teada sellisest sündmusest nagu tulekahju Leningradi hotellis (1991)? Põletavast hotellist mööduvate pealtnägijate avaldused aitasid veel ebaselgete kuulujuttude levikusse.
Ajakirjanik Aleksander Nevzorov, kes sai sõna NSVLi säilitamise toetuseks korraldatud meeleavaldusel, teatas Leningradi õnnetusest. Üritus toimus Palatsi väljakul. Nevzorovil õnnestus reporterina hommikul sündmuskohal külastada. Ta märkis, et ohvreid on. Isegi ta ei teadnud tol hetkel juhtunu üksikasju. Ohvrite täpset kokkuvõtet ei olnud. Linnarahvas sai juhtunust teada alles esmaspäeval.
Juhtunu ametlik versioon
Leningradi hotellis toimunud tulekahjust on ametlik versioon. Uurimise kohaselt oli süüteallikaks 774. ruum, kus elasid Rootsi turistid. Nad lülitasid sisse pooljuhtteleviisori "Record V-312". Hiljem läksid külalised söögituppa alla ega lülitanud seda välja. Trafo süttis kell 8 hommikul. Pärast tulekahju kustutamist leiti ruumist 774 sulatatud juhtmeid, mis viitasid lühisele. Hotelli sisemine plastikust sisustus aitas tule kohe levida. Lisaks hakkas see sulades eraldama mürgiseid aineid.
Kinnitamata versioonid
Leningradi hotelli tulekahju (23. veebruar 1991) peeti mitmeti mõistetavaks. Oli ka teisi versioone, mis ei leidnud ametlikku kinnitust.
Üks tulekahju ohvreid oli ajakirja Ogonyok toimetaja Mark Grigoriev. Ta avastati tema toas. Lahkunu pea sai vigastada. Kuid eksperdid jõudsid järeldusele, et kõige tõenäolisemalt lõhkes kolju kõrge temperatuuri mõjul.
Mõni aasta hiljem tunnistas kinni peetud jõugu liige Juri Šutov Airat Gimranov korrakaitseametnikele, et võttis jälgede segamiseks osa ajakirjaniku likvideerimisest ja hotelli süütamisest, kuid mingeid tõendeid ei leitud.
Sageli võis kuulda teisi versioone. Paljud väitsid, et tragöödia oli lääne luureteenistuste töö tulemus, hotelliettevõtte ümberjagamine, katsed kahjustada M. S. Gorbatšovi mainet, katse näitlejanna Marina Vlady vastu jne.
Samuti kuulutati välja versioon, et tegemist oli terroriaktiga, mille eesmärk oli häirida Palee väljakul toimuvat meeleavaldust, mis toimus üleliidulise NSVLi säilitamise referendumi eel. Kuid ralli peeti tulekahjust hoolimata.
Kuidas televisioon Leningradi hotellis tulekahju esitas? Dokumentaalfilm “Päästetud Leningrad” valgustas sündmust ja tulekahju võimalikke põhjuseid täielikult.
