Referendum on üks moodsa demokraatliku ühiskonna sümboleid, kus võim kuulub ametlikult rahvale. See on rahva tahte otsene väljendus erinevates valdkondades olulistes küsimustes. Tegelikult pöördub riigi juhtkond otse kodanike poole.
Rahvahääletus on ametlik menetlus, mille menetlust reguleerivad põhiseaduslikud aktid ja selle tulemused on õiguslikult siduvad. Sellest hoolimata eiravad riigiasutused referendumite tulemusi sageli.
Saadaval on järgmist tüüpi rahvahääletused (sõltuvalt pidamise põhjustest).
1. Skaala alusel jagunevad need riiklikeks (see tähendab, mida peetakse kogu riigis), piirkondlikeks (ühe või mitme üksuse territooriumil) ja kohalikuks (viiakse läbi kohaliku omavalitsuse tasandil).
2. Sisu jaguneb põhiseaduslikuks (see tähendab uue põhiseaduse või vanade muudatuste vastuvõtmisel), seadusandlikuks (uute seaduste eelnõude vastuvõtmine) ja nõuandvaks (kõrgemate, piirkondlike või kohalike omavalitsuste organite tegevuse suuna kohta).
3. Vastavalt kohustusliku käitumise astmele: kohustuslik (mille käitumist reguleerib riigi põhiseadus) või vabatahtlik (viiakse läbi valitsemisorganite või rahva algatusel).
4. Olulisuse osas: otsustav (kui seaduseelnõu saatus sõltub rahvahääletuse tulemustest) ja soovituslik (esindavad oma olemuselt suuremahulisi rahvaküsitlusi ega oma seaduslikku jõudu).
5. Aja järgi: parlamentaarsed (rahva arvamus konkreetses küsimuses täpsustatakse enne vastava seaduse vastuvõtmist), parlamentaarsed (pärast seaduse vastuvõtmist) ja parlamentidevahelised (kui projekti saatus otsustatakse otse rahvahääletusel).
Referendum on sündmus, mida on praktiseeritud juba pikka aega. Isegi Vana-Roomas sündis selline kontseptsioon nagu plebiscite (see tähendab plebeetide hääletus erinevatel teemadel). Alguses patriklastest koosnev senat ignoreeris rahvahääletuse tulemusi, kuid asjakohaste seaduste vastuvõtmisega (5-4 sajandil eKr) sai see protseduur ametliku riikliku staatuse ja sai sõna "seadus" sünonüümiks.
Lähiajaloos pole ka rahvahääletuste korraldamine haruldane. 25. aprillil 1993 toimus Vene Föderatsiooni esimene rahvahääletus, kus arutati nii presidendi ja rahvasaadikute nõukogu valimiste korra kui ka tollase sotsiaalpoliitika küsimusi. Veidi hiljem (sel aastal) võeti uue riigi põhiseadus vastu rahvahääletusel. NSV Liidu ajaloos polnud rahvaküsitlusi kui selliseid, kõik küsimused lahendati kõige kõrgemal parteitasandil kitsas volikirjade ringis. Esimene ja viimane Nõukogude rahvahääletus on 17. märtsil 1991 peetud sündmus ("Sõbralike liiduvabariikide ajakohastatud liidu pidamise küsimuses"), kus üle poole elanikkonnast rääkis selle poolt, kuid vaatamata sellele kadus hiiglaslik riik geograafilistelt kaartidelt.
