Kuigi koi
Mu hing on
Miks just tema
Tiivad on vigastatud?
Akilina Grigorjevna Vekshina - kuulus Nõukogude kirjanik ja poetess. Seda peetakse esimeseks udmurdi poetessiks. Sillutanud paljudele udmurdi kirjanikele loovuse. Karjääri alguses valis ta udmurdi nime Ashalchi Oka.
Elulugu
Akilina Grigorjevna sündis 1898. aastal Udmurdi vabariigis tavalises talupoegade peres. Ta sai hariduse Karlyani õpetaja koolis, õppis õpetaja ametit. Hiljem õppis ta Kaasani ülikoolis arstiteaduskonnas. Ja juba 1927. aastal sai ta silmaarsti kutse.
Meditsiinipraktika
Elukutse tõi Akilina Grigorjevnale rõõmu, ta saavutas selles suurepärase edu ja sai auhinna “Udmurdi autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi austatud arst”. Need oskused olid talle kasulikud II maailmasõja rasketel aastatel. Akilina Grigorievna kutsuti rindele eesliiniliseks kirurgiks. Auhinnatud operatsioonide eest. Pärast demobiliseerimist töötas naine arstina kohalikus linnaosa haiglas. Ta näitas end kogenud spetsialistina ja andis olulise panuse võitluses trahhoomi vastu. Veetsin suurema osa oma elust selle vaevusega inimeste ravimisel spetsialiseerunud ambulatooriumis. Ta suri 1973. aastal.
Kirjaniku karjäär
Ashalchi Oka kirjaniku elulugu algas 1918. aastal avaldamisega ühes udmurdi ajalehes “Ville Sin”. Ja juba kümme aastat hiljem ilmus tema esimene luulekogu “Sures duryn”. Pärast luuletaja loomingulist elu tehti pisut paus tema süüdistuse tõttu sidemete loomisega natsidega 1933. aastal, mis ilmselgelt oli fabritseeritud. Tema lähedast sõpra ja kirjanikku süüdistati, kuid see lugu tegi talle ka haiget: toimusid ülekuulamised, osakonnareisid ja ütlused. Teise versiooni kohaselt sattus kirjanik 1920. – 30. Aasta kirjanike poliitiliste repressioonide rõhumise alla. See oli paljude Nõukogude kirjanike jaoks traagiline periood. Akilina Grigorjevna isegi arreteeriti ja viibis NKVD-s kolm kuud ning tema vend kirjanik Ivo Ivi sellest saatusest ei pääsenud. Paljud seostavad tema loomingulist lahkumist nukra protestiga stalinlike repressioonide vastu. Kirjanik ise hoidus alati kommentaaridest, tehes selgeks, et see teema oli tema jaoks ebameeldiv.
Kirjaniku karjääri seisaku ajal keskendub Ashalchi Oki oma meditsiinilisele karjäärile. Lisaks pühendab ta palju aega vene luuletajate luuletuste tõlkimisele udmurdi keelde. Tema kuulsaim teos oli Aleksander Sergejevitš Puškini luulekogu tõlge.
Tal õnnestub kirjanike keskkonda täielikult naasta alles Hruštšovi valitsusajal, nn sulaperioodi kõrgpunktis. Seda otsust lükkavad arvukad sõbrad ja kirjanikud. Tal õnnestub saavutada luuletuste avaldamine vene keeles. Ashalchi Oka ise tunnistas sageli, et oli selleks ajaks juba lootusetult kaasaegse maailma elu ja trendide taga. Sellest tööperioodist on säilinud vaid mõned olulised teosed, näiteks sellised lood nagu “vanaema” ja “hernehirmutis”.
Loovus
On teada palju udmurdi luuletajaid ja kirjanikke, kuid Ashalchi Oka loomingu panust nõukogude kirjandusse ja kirjandusse tervikuna ei saa ülehinnata. Tema lood ja luuletused kirjeldavad tavalise udmurdi tüdruku elu, mõtteid, unistusi, kurbusi ja tundeid. Tema luuletustes pole ülemääraseid patose ja ülbeid sõnu, need on lihtsad ja arusaadavad ühelegi inimesele.
Iga rida on läbi imbunud erakordne hellus ja armastus inimeste, looduse, lihtsate elurõõmude vastu. Ashalchi Oka luuletused panevad naeratama ja nutma, jätavad pooltoonid ja alahinnatud, kuid samal ajal on neid hõlpsasti loetavad ja jäävad südamesse. Selle uskumatu naiselikkuse ja emotsionaalsuse eest said nad kaasaegsete seas isegi nime "uus luule". Kaasaegsed võrdlevad tema luulet sageli kuulsa Matsuo baasiga romantika ja filosoofilise mõtiskleva lähenemise suhtes armastusele ja kodumaale.
Ashalchi peategelane on romantiline tüdruk, kes paneb esikohale hinge, siis tema südame ja meeleolu. Ashalchi Oka luuletused vene või udmurdi keeles viitavad sisemisele harmooniale, inimlikkusele, armastusele. See on peamine erinevus Ashalchi ja paljude teiste Nõukogude kirjanike vahel. Teda ei vedanud revolutsiooni idee ja ta ei lasknud poliitilistesse loosungitesse, vaid jäi kogu oma loomingulise karjääri jooksul endale truuks, milleks ta oli nii kiindunud olnud mitte ainult Udmurtias.
Tõlked
Huvi koduse luuletaja vastu on enam kui tagasihoidlik, kuid välismaal on tema laulusõnad huvitavad ja vahetud. Nii et tema luuletusi ei tõlgita mitte ainult vene keelde, vaid ka ungari, prantsuse, ukraina, inglise ja paljudesse teistesse keeltesse. Venemaal on poetessi luuletusi ja tema lugusid tõlgitud mitu korda, kuulsaimate seas on G. Pagirevi, A. Smolnikovi tõlked.
Armastuse luuletused
Ashalchi loomingus on peamine koht armastuse teema. Ta rõhutab liigutavalt neid tundeid, mida noor tüdruk kogeb. Kõik tema luuletustes meenutab esimese armastuse võlusid ja aukartust. Nende tunnete kõige silmatorkavam peegeldus on luuletus "Pelgus".
Ütle lihtsalt seda -
Mul on üks ihaldatud.
Ta on mulle väga kallis, Süda temaga väsimatult.
Ja kuidas sa vähemalt korra tahad
Öelge selline sõna
Sel tunnil aru saada
Mis talle kogu hingega ma
Püüan ja tahan
Olla temaga igavesti, Aga ma olen endiselt vait
Tema pilku hellitades.
Luuletused kodumaast
Märkimisväärne koht teoses on reserveeritud luuletustele armastusest kodumaa vastu. Mitte ainult kodumaale, vaid ka sünnimaale, koju, maale, millel nad sündisid ja üles kasvasid, inimestele, värskelt niidetud rohule. Seda rõhutatakse eriti teoses "Kodulinn, minu kodumaa".
Pole ilusam kui maa
Kui põlismaa.
Kui armas ma siin kõigile olen:
Niitmine, metsad ja põllud!
Ma igatsen neid.
Ja ükskõik millisest teisest küljest
Maa, kus ta sündis
Igal pool mäletan.
