Pärast majanduslikult ja sotsiaalselt kõige arenenumaks riigiks saamist sai Rootsi õiguse terminiks "Rootsi sotsialism" ehk "Rootsi majandusmudel". Kahekümnenda sajandi kuuekümnendate lõpuks hakkasid vaatlejad kogu maailmas märkama kiiret majanduskasvu laia sotsiaalsete reformide poliitika keskel ja ühiskond jäi suhteliselt konfliktidevabaks. Nii loodi Rootsi kui rahulike elanikega eduka riigi kuvand, mis lõi üsna erksa kontrasti teiste riikidega kogu maailmas.
Rootsi majandus
Nüüd kasutatakse mõistet "Rootsi sotsialism" erineva tähendusega ja erinevates tähendustes, sõltub sellest, mida sellesse kontseptsiooni investeerida. Rootsi majanduse tüüp on olemuselt segane, see ühendab riikliku regulatsiooni turusuhetega, kõigis tootmisvaldkondades domineerib eraomand ja tarbimine on sotsialiseeritud. Pärast sõda omandatud Rootsi tüüpilise sotsialismi teine oluline tunnusjoon vajab erilist tähelepanu. See on tööturul väga spetsiifiline suhe kapitali ja tööjõu vahel.
Mitmeid aastakümneid peeti Rootsi sotsialismi põhikomponendiks spetsiaalset tsentraliseeritud läbirääkimissüsteemi: lepingud sõlmiti ja palgad kehtestati ainult ametiühingute (mis olid võimsad organisatsioonid) ja ettevõtjate osalusel. Need olid iga lepingu peategelased ja ametiühingud koostasid oma poliitika rangelt solidaarsuspõhimõtete alusel ja töötajate rühmad olid väga erinevad. Nii põhines Rootsi sotsialismi mudel iga töötaja täielikul sotsiaalsel kaitsel.
Eesmärgid ja tulemused
Lühidalt, Rootsi sotsialismimudeli määravad kaks domineerivat eesmärki: esimene on töövõimega elanikkonna täielik tööhõive, teine - sissetulekute võrdsustamine. See määrabki riigi majanduspoliitika. Selle tulemusel sai tööturg erakordselt suure avaliku sektoriga väga kiire arengu (siinne riik ei tegutse mitte omaniku, vaid ümberjagajana). Kõik see näitab Rootsi sotsialismi mudeli kõrgeid majanduslikke tulemusi.
Kui vaadata riigisüsteemi ja selle funktsioone laiemalt, peame tunnistama, et see on tohutu reaalsuse - nii poliitilise kui ka majandusliku - kompleks, mis on suutnud tagada kõrge elatustaseme. Riigipoliitika ulatus on liiga mahukas, et oleks võimalik visandada kõik Rootsi sotsialismimudeli tunnused. Selle nähtuse ühemõtteline tõlgendamine on seda enam võimatu.
Peamine omadus on Rootsi töötajate liikumise ainulaadne tugevus, mis on olnud sotsiaaldemokraatide võimu all alates 1932. aastast (välja arvatud periood 1976–1982) ning koostöö selle ametiühinguühenduse parteiga on alati olnud väga tihe. Seetõttu intensiivistus tööjõu liikumine, praktiliselt kõik reformid viidi läbi ja viidi lõpule. Lühidalt, Rootsi sotsialismimudel pole kunagi muutnud oma poliitika peamist eesmärki - täieliku tööhõive vastuvõtmist. Eesmärk oli muutumatu ja Rootsi rahvas toetas selles soojalt oma valitsust.
Püüdlus võrdsuse poole
See on Rootsi elanike seas kõige tugevam soov. Juba 1928. aastal pakkus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juht P. A. Hansson välja riigi kontseptsiooni kui "rahva kodus". Tohutud elanikkonnarühmad, kellel polnud tööjõu liikumisega midagi pistmist, võtsid selle omaks ja ühinesid ühise eesmärgi loomisega, et riik oleks kõigile ühine kodu. Peaaegu täielikult toetavad elanikkonna keskmised kihid sotsiaaldemokraate ja vastavalt ka Rootsi sotsialismimudelit. Seda atraktsiooni iseloomustab asjaolu, et kogu rahval on ühised huvid ja see kogukond aja jooksul ainult tugevnes.
Kõigile eeltoodule tuleb lisada, et veel üks oluline (mõnevõrra konkreetne) tegur on riigi hüvanguks hästi töötanud: Rootsi kuulutas alates 1914. aastast välispoliitikas neutraalsust, ei osalenud ei I ega II maailmasõjas. Ja ka reformid viidi riigis läbi rahulikult ja järk-järgult, eriti kuna rekordiliselt kaua valitsenud partei oli just Sotsiaaldemokraatlik Partei.
Rootsi sotsialismimudeli põhijooned on arenenud ajalooliselt kaugetest aegadest, see riik liikus peaaegu alati vaikselt uutesse koosseisudesse, sealhulgas ka feodalismi ja kapitalismi. Majandus arenes stabiilses ja soodsas keskkonnas, domineeris töölisliikumise reformism (juba 1938. aastal sõlmiti ametiühingu ja ettevõtjate vahel leping), töölisliikumise ja kapitali suhete põhimõtteid ei rikutud, ehkki kompromisside otsimine oli alati olemas, võttes arvesse mõlema osapoole huve.
Majandus ja traditsioonid
Ajaloolisel taustal ja väljakujunenud kultuuril on olnud majanduse arengule tohutu mõju. Rootsi sotsialismimudeli määratlemiseks kulus vähemalt seitsesada aastat: ettevõtlus õitses neil maadel juba õitsele. Viikingite ajal tegutses palju relvi tootvaid ettevõtteid ja Rootsi ehteid tunti kogu maailmas sel ajal meisterlikult. Näiteks Strora Koppaberg, mis on endiselt üks Rootsi suurimaid eksportijaid, asutati üle seitsesada aastat tagasi.
Rootsi sotsialismimudelil on muidugi oma puudused: maailmas pole ideaalset. Majandussüsteemi edukaks toimimiseks tuleb arvestada hinnakujunduse dünaamika, tööstuse konkurentsivõime ja majanduskasvu endaga, kuna inflatsioon on tohutu oht. Täieliku tööhõive toetamiseks saab kasutada ainult rangelt määratletud meetodeid, vastasel juhul ei saa inflatsiooni vältida, mis tähendab, et mõju majandusele on negatiivne.
Praktikas ei õnnestu rootslastel alati seda ja teist ühendada. Kas tööpuudus või inflatsioon. Seega on Rootsi sotsialismimudelil plussid ja miinused ning viimased pole sugugi vähem olulised. Inflatsioon on oht võrdsusele, täielik tööhõive kahjustab majanduse konkurentsivõimet. Kahekümnenda sajandi seitsmekümnendate keskpaik koos eriti teravnenud konkurentsiga maailmaturul näitas seda Achilleuse kandit hästi. Oli sügav majanduskriis ja Rootsi sotsialismi iseärasused mõjutasid eriti riigimudelit - see sõna otseses mõttes „takerdus“.
Millal tingimused muutusid
Tööstus koges paljudes selle valdkondades struktuurilist kriisi. Enamik ettevõtteid ei saaks ilma riigiabita hakkama ja toetuste ulatus oli väga suur. Majandusspetsialistid andsid kõige süngemad prognoosid, kuid Rootsi väljus kriisist järk-järgult. Lisaks on riik alates 1983. aastast alustanud pidevat majanduse taastumist, mis tähendab, et see mudel on elujõuline, kuna suutis kohaneda dramaatiliselt muutuvate tingimustega.
Rootsi sotsialismi ei saa lühidalt kirjeldada, sest võtab kaua aega turutootmise detsentraliseeritud süsteemi tõhususe põhjuste kallal, räägime valitsuse sekkumisest iga ettevõtte tootmistegevusse, tööturust, kus aktiivne positsioon minimeerib majandusele sotsiaalvaldkonna kulusid.
Erasektor maksimeerib tootmist ja riik jaotab maksusüsteemi abil võimalikult palju osa oma kasumist. Kõik see on vajalik elanike elatustaseme tõstmiseks, kuid mitte tootmise põhiosade hävitamiseks. Selles mängib peamist rolli sellised taristuelemendid nagu kollektiividele kuuluvad sularahafondid.
Sellepärast on Rootsi majanduses peamine osaline riik, kes jaotab ja jaotab riiklikke sissetulekuid maksude ja valitsuse kulutuste kaudu. Viimased jõuavad rekordtasemele. Selle jaoks nimetasid reformistlikud ideoloogid seda tegevust funktsionaalseks sotsialismiks.
Mõne Venemaa eksperdi arvamus
Muidugi vaidleme ka selle üle, millised on Rootsi sotsialismi mudeli peamised põhimõtted, kas see majandusmudel on teistes riikides vastuvõetav ja kas on soovitatav seda rakendada. Ja selgub, et see polegi nii lihtne. Aastaid pöörasid kõik meie kõige edumeelsemad intelligentsid oma nukra pilgu Rootsile kui võidukalt valminud sotsiaaldemokraatia majakale, progressi triumfeeriva ideoloogia sümbolile kui teistsuguse tee kehastusele - mitte halvustavale kapitalistile ja mitte diskrediteerivale kommunistile.
Mitte nii kaua aega tagasi oli parim mööbel Skandinaavia ja parimad autod - Volvo. Kuid ere ideaal tuhmus üsna kiiresti, kui endistel Nõukogude inimestel oli võimalus vabalt maailmas ringi liikuda. Need, kes uurisid Rootsi riikide elu seestpoolt, väidavad, et see majandusmudel on ideoloogia, bürokraatluse, multikulturalismi (pluss islami sisserände) jupi all juba pikka aega lagunemas.
Natuke ajalugu teistsugusest vaatenurgast
Veel 19. sajandi keskpaigas oli Rootsi üsna mahajäänud riik, enamasti põllumajanduslik, mis oli just alustanud industrialiseerimist. Neil päevil ei olnud majanduse reguleerimine riigi poolt, maksud polnud suured, tariife ei olnud. Siis võeti vastu seadused, mis julgustasid vaba ettevõtlust, ja võeti kasutusele patendikaitsesüsteem. Seetõttu oli aastatel 1890–1950 Rootsis majandusarengu tempo maailmas kõige võimsam.
Nagu juba mainitud, ei osalenud Rootsi sõdades üldse ja seetõttu ei takistanud Teine maailmasõda tema õitsengut. Riik maitses eriti maitsvaid puuvilju ajal, mil kogu Euroopa oli varemetes, ja Rootsi jäi ainsaks Euroopa riigiks, kus majandus ja ressursid olid puutumatud - nii inimlikud kui ka tööstuslikud. Ameeriklased investeerisid hävitatud riikidele antava abi vormis palju raha, mistõttu avanesid Rootsi tööstusele peaaegu ammendamatud turud.
Kuidas on üllatunud, et isegi ilma vähimagi sekkumiseta riikidest töötasid kõik tööstused täiskiirusel ja absoluutselt kõigil oli töökohti? Seetõttu saavutati elanikkonna väga täielik tööhõive. Selle tulemusel ei ületanud maksukoormus 1950. aastaks 21% SKPst.
Kuidas saab ideoloogia kahjustada?
Need majanduslikud õnnestumised said vaid pähe lüüa sotsialismi teoreetikutele ja just siit sündiski illusioon mõne muu, nii kapitalistliku kui ka mitte sotsialistliku, kolmanda mooduse olemasolu kohta. Ja kuulus Austria majandusteadlane Ludwig von Mises hoiatas, et kolmandat viisi lihtsalt ei eksisteeri, selliste süsteemide vahel pole kompromissi, nad ei põimu.
Ja süüde ei olnud aeglane, et ilmuda juba 50ndatel. Kõik järgnevad aastakümned on maailmale näidanud, kui kiiresti võivad valitsuse kulutused ja maksud kasvada: 90-ndatel tarbisid esimesed 66% SKP-st ja viimased üle 50% SKP-st. See oli kõrgeim tase kogu Euroopas. Ja rootslased hakkasid järk-järgult loobuma Rootsi sotsialismi mudeli põhimõtetest, et riik ei lakkaks olemast.
Sel ajal kui maksud tõusid ja valitsuse kulutused suurenesid, karmistati kontrolli riigi majanduse üle ning riigiplaneerimise katsetega (ebaõnnestunult!) Viidi ellu sotsiaalse inseneri projekte. Selle tulemusel kahanes järsult amatööride sooritused elanikkonna majanduses ja iga aastaga suurenes inimeste sõltuvus riigist. Tööturg on stagneerunud.
Eksituse viljad
Milline on elanikkonna algatusvõime puudumine? Näited on palja silmaga nähtavad: kuni eelmise sajandi viiekümnendateni hämmastasid maailma kuulsad Rootsi mured, mida avas suur hulk, ja pärast "kolmanda tee" avastamist see protsess järsult peatus. Olemasolevates ettevõtetes on tööviljakus langenud, kuid teenuste ja kaupade maksumus on järsult tõusnud. Kõrgete maksude tõttu läks tohutu osa majandusest maa alla ja selle maht kasvab pidevalt.
Isegi Rootsi majandusteadlased kõlasid häirega: vaieldamatu autoriteet Niels Karlsson märkis oma vasakpoolses ajakirjanduses lahknevust “kolmanda tee” tegelikkuse ja edu ideede vahel. Pärast 1950. aastat ei loodud erasektoris mitte ühtegi töökohta, kuid vanad töökohad lakkasid olemast. Võite võrrelda sama Ameerikaga: sama aasta jooksul on sealne tööhõive kasvanud täpselt erasektoris kuuekümne miljoni võrra!
Sama teadlane toob näitena Stockholmi börsi: seal on viiskümmend Rootsi ettevõtet, kelle aktsiad on seal noteeritud, ja ükski neist pole loodud viimase kuuekümne aasta jooksul, kõik on sündinud palju varem. Ja samas Ameerikas: Apple, Cisco, Home Depot, Wal-Mart, Intel, Microsoft ja nii edasi - kõike on lihtsalt võimatu loetleda. Kas see legendaarne kolmas viis on tõesti hea?
Valitsuse kulutused on muutunud uskumatuks, see lämmatab kõik elavad asjad, sõna otseses mõttes maksude kaotamine, töötus, madal tööviljakus - need on Rootsi sotsialismimudeli puudused tegevuses. 1970. aastal oli Rootsi sissetulekute poolest maailmas neljandal kohal. Nüüd - neljateistkümnendal. Selliseid koormusi on väga raske taluda. Esimesed praod süsteemis, mis ilmnesid seitsmekümnendatel, null keskpaigaks, sundisid Rootsi majandust purunema kõigis õmblustes. Ja seda tunnistas isegi “Rootsi mudeli” juhtiv teoreetik - Rudolf Meidner ise.
Demokraatia vastane liberalism
See eksperiment ei kahjustanud ainult majandust, tekitades paigalseisu. Kõige kahjulikum "rahva ühise kodu" ja riigi, kus valitseb üldine heaolu, ülesehitamisel on rahva enesemääramise ja väärikuse kaotamine, nagu väidab veendunud liberaal Niels Karlsson. Iga indiviid on klassikalise liberalismi teooria kohaselt ainulaadne ja väärtuslik ning tõeliselt vooruslik ühiskond on üles ehitatud ainult isikliku vastutuse, individuaalse vabaduse ja ligimese vabaduse austamise põhimõttele.
Niels Karlssoni sõnul on riigi kodanikud ilma jätnud vajaduse tegeleda produktiivse tegevusega, et end ja oma peret toita, ohverdasid kodanikud oma vabaduse ja andsid riigile kogu vastutuse oma saatuse eest. Ta nimetab tänapäevast Rootsi ühiskonda elujõuliseks, sõltuvusse sattunud tunnetest ülekoormatud. Lõviosa iga kodaniku sissetulekust subsideerib riik.
