XIX sajandi nelikümmend aastat läks ajalukku kui "imelist kümnendit" - kõrgendatud ideoloogiliste arutelude ja jätkuvate vaimsete otsingute aega. Vene intelligents justkui „ärkas unenäost”, andes võimaluse sotsiaalse ja filosoofilise mõtte aktiivseks arendamiseks.
Kogu vaimne elu oli koondunud pealinna Moskvasse, kus ajastu juhtfiguurid A. Herzen, P. Chaadaev, A. Khomyakov avaldasid oma liberaalseid - idealistlikke vaateid ühiskonnale, juhtisid arutelusid. Moskva ülikooli õpilastel oli suur roll Venemaa elus. Nad avaldasid uusi seisukohti Venemaa arengu ajaloo olemuse ja suhete kohta Euroopaga. Järk-järgult jagunesid arutelus osalejad kahte ringi, kandes poleemilisi nimesid: slavofiilid ja läänlased.
Need kaks voolu polemiseerisid omavahel. Nende arutelu teemaks oli Vene riigi minevik ja tulevik. Vene filosoofias olnud slavofiilid ja läänlased olid oma isamaa mineviku aegade tõlgendamisel lähedased, pidades neid Euroopa omadest erinevaks. Esimene kiitis Vana-Vene riigi helgeid ideaale. Läänlased avaldasid arvamust, et vanades Euroopa riikides arenes lugu täiesti vastupidiselt meie omale, kuna see on juba ammu loonud teatud positiivseid tulemusi. Nad eitasid täielikult isegi ideed võrrelda Vene minevikku lääneriikides suure keskajaga. Mõned neist idealiseerisid minevikku, teised aga maalisid seda ainult tumedates värvides.
Slavofiilid ja läänistajad. Mis ühendas neid kahte filosoofilist suundumust?
Mõlemad olid praeguse suhtes väga kriitilised. Nad keeldusid mõistmast ja aktsepteerimas sel ajal toiminud Nikolajevi süsteemi: pärisorjus, välis- ja sisepoliitika, revolutsioonilised ümberkorraldused. Kõik nende sõnad ja teod olid suunatud ajakirjandusvabaduse, sõna-, südametunnistuse- ja avaliku arvamuse vabaduse kaitsmisele praeguses poliitilises olukorras.
Läänlaste ja slavofiilide vaheline vaidlus puudutas ka tulevikku. Esimene, imetledes Peeter 1 tegevust, lootis Vene riigi arengut Euroopa mudeli järgi. Ametivõimude ja ühiskonna põhiülesanne oli nende arvates riigi ettekujutus Lääne-Euroopa võimudele omastest sotsiaal-majanduslikest elujärgedest. Nende eesmärkide saavutamiseks oli vaja kaotada pärisorjusüsteem, kaotada juriidiliste klasside eristused, anda ettevõtlusele suurem vabadus, sujuvamaks muuta kohalik omavalitsus ja demokratiseerida kohtusüsteem.
Slavofiilid mõistsid Peetri hukka tema ühiskonda toodud vägivalla ja tüli eest. Lahendus sotsiaalsetele probleemidele ja proletariaadist vabanemine, mida nad nägid kogukondliku süsteemi loomisel. Oma ideede elluviimiseks olid slavofiilid valmis minema revolutsiooni. Tuginedes Venemaa ja Euroopa kategoorilise eristamise ideele, kritiseerisid nad lääne individualistlikku põhimõtet, pannes suuri lootusi kogukonna põhimõtete kehtestamisele vene rahva eluks.
Idealiseerides õigeusu, kritiseerisid slavofiilid protestantismi ja katoliiklust. Nad uskusid, et Venemaa ülesanne on üles ehitada nende elu tõelistele kristlikele põhimõtetele ja edastada usklikele kogu maailmas nende olemasolu peamised põhimõtted. Riik peab avama kogu inimkonnale tee tõeliseks ühtsuseks ja vendluseks - kollegiaalsuseks ehk nagu ütles Khomyakov: "vabadus ühtsuses õigeusu usu kaudu".
Slavofiilid ja läänlased - olles tekkinud pärisorjas Venemaal kriisi ajal, peegeldasid need kaks liikumist ühiskonna liberaalidele orienteeritud kihtide soovi töötada välja terviklikud teooriad Vene riigi ümberkujundamisest.
