Inimene on sotsiaalne olend ja ei saa eksisteerida ilma suhtluseta. Ja igasugune suhtlus algab pöördumisega ning vestluskaaslase poole pöördumisel on soovitatav kasutada viisakat vormi. Täna algab vestlus võõrastega sõnadega "mees", "naine", "tüdruk", "austatud", "daam", "onu" jms, mis sisuliselt ei ole üldse etikettinormid.
Teine võimalus võõra inimesega vestluse alustamiseks võib olla kõne vastamata jätmine, sel juhul algab vestlus selliste fraasidega nagu "palun (lahkelt)", "anna andeks" jms, mis üldiselt ei kõla ka eriti viisakalt. Ja suhteliselt lähiminevikus, umbes sada aastat tagasi, võiks vestluse alustamiseks ära kasutada härra või proua lugupidavat kohtlemist.
Proua ja monsieur
Proua ja monsieur on vastavalt naissoost ja meessoost lugupidava kohtlemise vormid, mida revolutsioonieelses Venemaal kasutati laialdaselt kuni valitsusvastaste protestide alguseni 1917. aastal. Mugavuse huvides kasutame edaspidi selle pöördumise maskuliinset vormi, mis tähendab, et kõik öeldu kehtib ka selle sõna naiseliku vormi kohta.
Austatud lugupidamisega tekkis aadress "sir", vähendades sõna "suverään" esimese silbi loobumisega. Neil kahel terminil, mis on etiketi üleskutse, on sama tähendus ning sõna "suveräänne" ja vastavalt "härra" sõnasõnaline tõlgendus on külalislahke peremees.
Millistel juhtudel kasutasite seda ravi?
Monsieur on üleskutse, mida kasutati vestluspartneri austamise rõhutamiseks. Enamasti rakendati seda haritlaskonna, ühiskonna kõrgemate kihtide - "õilsa vere" või üllas päritolu inimeste suhtes. Reeglina ei kasutanud seda pöördumist inimesed, kes ei kuulu aristokraatlikku perekonda, isegi kui nad olid rahaliselt kindlad (näiteks kaupmehed). Nende jaoks keiserlikus Venemaal oli siiski etiketi üleskutseid - näiteks sõna "lahke".
Seda sõna, aga ka termineid "poiss", "daam" ja "noor daam" kasutati siis, kui oli vaja pöörduda kellegi poole ilma nime ja perekonnanime andmata. Kellelegi nime viitamiseks kasutati tänapäeval sõnu "härrasmees" ja "armuke".
