Meie maailm on täis paljusid kõige erinevamaid vorme, materiaalseid ja vaimseid kontseptsioone. Üks neist on õnn. See on sisemine olek, mis võib olla erineva intensiivsusega: rõõm, nauding, õndsus. Inimese kogetud rahulolu võib olla vaikne, rahulik. Rõõmu väljendab bravado tugeva tormiga, mille pea katab õnneliku.
Igaühele - tema enda õnn
Inimeste unistused, soovid, eelistused ja muud on nii erinevad, et iga inimese jaoks on õnne olemus erinev ja muudab mõnikord teiste rõõmudele täpselt vastupidise pildi. Niisiis põhjustab ühe inimese jaoks elastse ribaga sillalt hüppamine emotsioonide puhkemist, ohjeldamatut sära ja teise jaoks õudust ja hirmu. Keegi leiab vägistamist julgusega ohtlikust teosest, mis võimaldab teil näidata oma tegelase tugevust, teistele ekstreemset olukorda - te ei kujuta ette halvemat.
Paljud inimesed, kes usuvad, et õnne põhiolemus on vastutustundlik ellusuhtumine ja ümbritsevad inimesed, nende jaoks on kõige olulisem töö, sotsiaalne aktiivsus, ühiskonna positiivne arvamus. Kuid sama palju on inimesi, kes püüdlevad hetkega omaette üksi, jõudeoleku ja meelelahutuse poole.
Paljud naised unistavad lihtsast õnnest, “naiselikust”, mis seisneb kodu, täisväärtusliku pere, tervete laste ja hubasuse loomises. Kuid tänapäeval võime täheldada karjääritüdrukuid, feministe ja daamideta lapsetuid, kes absoluutselt ei soovi lapsi saada ja leiavad õnne nende puudumisel. Suurt rõõmu võivad põhjustada toidud või joogid, luksuskaubad või nipsasjad, meeldivad puudutused või valu puudumine. Massaažifänn unistab kehalistest naudingutest päevad otsa ja patoloogiliselt haige patsient - täielik tunnete puudumine kehas.
Õnne filosoofiline vaade
Mõtted õnne üle pole uued. Elu mõtte otsimine ja igavene rõõm piinavad inimkonda pikka aega, ei kaota tänapäeval aktuaalsust. Iidse aja muistsed filosoofid jagasid selle sensatsiooni olemuse mõistmiseks kahte suunda: hedonistlikku ja eudemonistlikku. Endine pidas hetkelisi naudinguid, sensuaalseid naudinguid õnneks ja nägi neis elu eesmärki ja inimese käitumise motiive. Teised kaldusid uskuma, et õnne põhiolemus on igasuguse püüdluse täielik saavutamine ja positiivne hinnang väljastpoolt on vajalik.
Liialdades võib ette kujutada, kuidas mõned ühe muistse suuna järgijad ihkavad päeval ja öösel kehalisi rõõme, jõude käivad, teised aga otsivad pidevalt, töötavad iseenda kallal ja mõõdavad oma õnne, nähes edu töös ja teaduses, selle väärtustamist inimeste poolt. Need vastandlikud suunad pole viimaste sajandite jooksul värskust kaotanud. Ja täna saab jälgida, kuidas lahkarvamused tekivad kahe õnnega seotud arvamuse toetajate vahel. Mõnikord isegi samas peres, eks?
Uue ajastu, kristluse ajastu algust tähistas uue, evangeeliumi mõistva arusaama tekkimine õnne allikast. Põhitees on "armastus on õnn". Ainult alandlikkus, inimese juhtunu aktsepteerimine, ohverdusarmastus lähedaste vastu on tõeline kristlik õnn. See tuleb ühe juurde, kes ohverdab siiralt, loobub endast ja võtab kõik katsumused vastu armastusega. Muudel juhtudel on selle filosoofia kohaselt õnn kas võimatu või vale.
Meditsiin on seotud õnnega
Meditsiin on täppisteadus ja ei talu filosoofiat. Õnne põhiolemus on meditsiinitöötajate sõnul teatud hormoonide komplekti: serotoniini, endorfiini ja dopamiini olemasolu ja mõju inimkehale. Kõik need hormoonid toimivad inimesel erinevalt ja põhjustavad erinevat aistingut.
Nii et näiteks endorfiinid rõõmustavad, ärge laske hirmul ja väsimusel valitseda. Serotoniin annab ka hea tuju, kuid lisab kehalist aktiivsust, soovi liikuda ja toob sellest rõõmu. Dopamiin motiveerib tegutsema. Mis tahes nn õnnehormooni puudumisel tekib inimesel ebamugavustunne, letargia, jõu kaotamine ja halb tuju.
Teadusliku psühholoogia seisukohast …
Teaduslik psühholoogia peab õnne põhjustajaks teisi põhjuseid. Ta nimetab õnneks harmooniat inimese nelja eluvaldkonna vahel: tervis, pere, töö ja meelerahu, see tähendab inimese täielikku rahulolu. Kui inimese elus on tasakaal nende nelja komponendi vahel, siis kogeb ta psühholoogide sõnul õnne.
