Enne kui mõista, millised kõnekultuuri aspektid eksisteerivad, on vaja mõista, mis see kultuur on. Kõnekultuur on võime kasutada keelevahendeid tõhusalt oma mõtete kõige täpsemaks ja tõhusamaks edastamiseks, järgides suhtlusnorme.
Lihtsustatult öeldes - kõnekultuur (K. R.) pole midagi muud kui võime rääkida olenevalt olukorrast lühidalt ja täpselt, eredalt ja erksalt.
Kujutage ette, et inimene siseneb näiteks kohtusaali, kus toimub kohtuprotsess, ja pöördub žürii poole: "Tere kõigile!" Olukord on muidugi absurdne.
Kõnekultuur eksisteerib täpselt selleks, et inimene saaks õiges olukorras õigeid sõnu valida. Lõppude lõpuks võib iga paigast ära visatud sõna tekitada rääkijale maine, kuna temal on teadmata, taktitundetu, rumala inimese hea kasvatus ilma jäetud.
K.R. aitab kujundada kõneoskust, kasvatada keelelises mõttes isiksuslikult kõrgelt haritud näitejuhte.
Kõnekultuuri mõiste hõlmab kolme peamist aspekti: kommunikatiivne, normatiivne ja eetiline. Loetletud kõnekultuuri aspektid võimaldavad meil selle kvaliteeti silmas pidades arvestada, mis tagab suhtluse õnnestumise, korrektsuse, kasutatavuse jms. Iga haritud inimese kõne peaks olema tähenduslik, asjakohane, arusaadav.
Kõnekultuuri normatiivne külg põhineb mõiste „norm” määratlemisel kõne- ja keelekultuuri juhtiva mõistena.
Norm on konkreetse ühiskonna igapäevaseks hooldamiseks kõige mugavamate keelevahendite kompleks. See kompleks moodustus leksikaalsete, süntaktiliste, morfoloogiliste ja muude elementide valiku tulemusel.
Vene kirjanduslik kirjandus põhineb kirjanduslikul normil: keeleliste nähtuste kogum, mis ei kajastu ainult kõnelejate kõnes ja on lubatud kasutamiseks, vaid fikseeritakse reeglite kujul.
Kõnekultuuri aspekte silmas pidades tuleb mainida, et ainult normatiivne aspekt kuulub kodifitseerimise alla.
Kodifitseerimine on objektiivselt eksisteeriva keele normi peegeldus ja on seetõttu fikseeritud ettekirjutuste ja reeglite vormis, mis kajastuvad sõnaraamatutes, õpikutes ja teatmeteostes.
Õigeks peetakse ainult reeglites kodeeritud ja fikseeritud keelekasutust.
Kõnekultuuri eetiline külg tähendab oskust valida konkreetses olukorras õigeid sõnu. See eeldab etiketi, käitumiskultuuri normide tundmist, sest need on sõnade õige valiku aluseks. Eetiline aspekt on vastupidiselt normatiivsele olukorrale kalduv. Näiteks verbaalsed valemid (hüvastijätt, tervitus, kutse jms), pöördumine, mõned muud kõne komponendid sõltuvad suhtluses osalejatest, nende vanusest, rahvusest, suhetest ja muudest teguritest.
Kahjuks pole kõne eetiline komponent tänapäeval kaugeltki täiuslik. Eetiline aspekt keelab vannumise, tõstetud toonis rääkimise. Meie kaasmaalaste kõne muutub vaesemaks, piltlikud väljendid asendatakse mitte-kirjandusliku sõnavaraga. Isegi teismelised, naised karjuvad. Kõnereeglite massiline rikkumine on märk ühiskonna kultuuri langusest.
K.R. kommunikatiivne külg tähendab keele kõigi funktsionaalsete variantide valdamist.
Haritud inimene peab olenevalt olukorrast olema väljendusrikka vestluskõnega, suhtlema teaduslikus või ärilises stiilis, suutma edastada oma mõtteid ametlikus ärikeeles, teadma ja oskama oma kõnes õigesti kasutada ilukirjanduslikke väljendusvahendeid.
Kõnekultuuri aspektid muutuvad aja jooksul, seetõttu muutuvad ka ühiskond ja seda teeniv keel.
