Immanuel Kant viis läbi filosoofias omamoodi revolutsiooni, tänu millele sai ta tuntuks kõigepealt oma aja teaduslikes ringkondades ja hiljem kogu tsiviliseeritud inimkonna seas. Tal oli alati oma eriline väljavaade elule, see teadlane ei kaldunud kunagi oma põhimõtetest kõrvale. Tema tööd on segatud ja on endiselt uurimisaine.
Nad ütlesid tema kohta, et ta on introvertne inimene, sest Kant polnud kogu oma elu jooksul kodulinnast Koenigsbergist lahkunud. Ta oli sihikindel, töökas ja täitis kõik oma elus plaanitu, millega vähesed inimesed kiidelda saavad. Kanti eetika on tema töö tipus. Filosoof tajus seda kui filosoofia erilist osa.
Kanti eetiline õpetamine on tohutu töö ja uurimistöö eetika kui vajaliku teaduse ja kultuuri uurimisel, mis reguleerib inimestevahelisi suhteid. Just moraalinormid määravad filosoofi sõnul inimese käitumise ja dikteerivad, mida konkreetses olukorras teha. Kant püüdis neid sotsiaalse käitumise reegleid õigustada. Ta uskus, et ei tohiks tugineda usulistele vaadetele ja dogmadele. Immanuel Kant oli ka kindlalt veendunud, et ei saa pidada moraali, mis pole seotud kohustuse täitmisega. Teadlane eristas seda järgmistest tüüpidest:
- kohustus oma isiksuse ees on elada oma elu sihipäraselt ja väärikalt, hoolitseda selle eest ennastsalgavalt;
- kohustus teiste inimeste ees, mis seisneb heades tegudes ja tegudes.
Kohustuse mõiste all mõistab teadlane inimese sisemaailma arengut ja tema enesetunnet ning see nõuab enda kohta õiget hinnangut. Kanti eetika pöörab suurt tähelepanu ka inimeste sisemistele moraalsetele tunnetele. Ta märkas, et ilma nendeta ei erine inimesed palju loomadest. Südametunnistus käitub filosoofi arvates mõistusega, just tema abiga inimene õigustab või ei õigusta oma ja teiste inimeste tegusid.
Kant pühendas tohutu osa oma elust eetika uurimisele. Selle termini määratlus on tema arvates a priori ja autonoomselt suunatud mitte olemasolevale, vaid õigele. I. Kanti õpetuste väljatöötamisel on oluliseks kontseptsiooniks inimväärikuse idee. Filosoof oli veendunud, et eetika on oluline osa filosoofiast, milles inimene kui nähtus on peamine uurimisaine. Inimese oluline mõõde on moraal.
Kanti eetiline õpetus arendas moraali spetsiifikat. See tähendab, et vabaduse kuningriik erineb looduse kuningriigist. Talle eelnes naturalismi filosoofia, mille vastu filosoof rääkis. Ta oli stoitsismi toetaja, mis kuulutas eitavat suhtumist füüsilisse maailma ja meele tugevusse, tahtesse. Filosoof eitas soovi saada meheks, ignoreerides ümbritsevaid olusid ja ühiskonna moraali.
Kanti õpetuste kohaselt on eetika inimese moraalsete omaduste määratlus, kes peaks vastutustundlikult täitma oma kohust enda ja ühiskonna ees. Oma väärikuse säilitamisel saab üksikisiku tasu selle eest isikliku hea tahte tunnustamine. Kanti eetika sisaldas mõtteid vaba tahte, surematu hinge, Jumala olemasolu kohta. Teoreetiliselt puhas põhjus ei suutnud teadlase teooria kohaselt neid ideid lahendada.
Kanti filosoofia peamine postulaat oli vaba tahe. See seisneb selles, et vaba tahe on moraali olemasolu tingimus ja see on vaieldamatu fakt. Immanuel Kanti eetiline õpetus sisaldas suurt avastust. Filosoof tõestas, et kui inimesel on moraali, siis on ta ise ka seadusandja, tema teod on moraalsed ja tal on õigus rääkida inimkonna nimel. Mis on Kanti eetika? See on väga moraalne teooria vabadusprobleemide kohta, kus inimesele antakse tohutu roll.
