Täna on Venemaa telekanalid sõna otseses mõttes täis mitmesuguseid populaarseid jutusaateid, mis on pühendatud selleteemalistele poliitikateemalistele aruteludele ja vastasseisudele. Ühes neist saadetest võib uudishimulik vaataja väga sageli näha inimest, kelle nimi on Jacob Kedmi, kelle elulugu käsitletakse selles artiklis üksikasjalikult. See mees on väärt meie kõige suuremat tähelepanu, sest ta on teinud palju kaasaegse Iisraeli riigi moodustamiseks.
Varane elu
Jakov Iosifovitš Kazakov sündis 5. märtsil 1947 Moskvas Nõukogude inseneride väga intelligentses perekonnas. Peale tema oli peres veel kaks last. Pärast seda, kui meie kangelane lõpetas keskkooli, asus ta tehases betoonitöötajaks. Paralleelselt astus noormees Moskva Riikliku Raudteetehnika ja Kommunikatsiooni Ülikooli kirjaosakonda.
Mässuliste manifest
Jacob Kedmi, kelle elulugu on täis mitmesuguseid huvitavaid sündmusi, esitas 19. veebruaril 1967 näitlejatöö, mida nende aastate jooksul suutis otsustada vaid äärmiselt meeleheitel ja julge inimene. Noormees jõudis Moskvas Iisraeli saatkonna väravate juurde ja teatas, et soovib kolida selles riigis alalisse elukohta. Muidugi ei lasknud keegi teda sisse, siis tungis ta jõuga ja kuritarvitustega konsulaadi territooriumile, kus lõpuks kohtus teda diplomaat nimega Herzl Amikam. Diplomaat otsustas, et kõik toimunu oli KGB võimalik provokatsioon ja seetõttu ei andnud noormehe taotlusele positiivset vastust. Kuid nädal hiljem läks püsiv Jacob taas saatkonda ja sai ikkagi selliseid ihaldatud sisserändevorme.
1967. aasta juunis, kui NSV Liit katkestas kuuepäevase sõja ajal diplomaatilised suhted Iisraeliga, loobus Cadmi avalikult liidu kodakondsusest ja hakkas nõudma, et tal lubataks igaveseks lahkuda Iisraeli. Seejärel astus ta USA suursaatkonda Moskvas, kus pidas konsuliga pikka vestlust tõotatud maa riigist lahkumise üle.
20. mail 1968 sai NSV Liidu Ülemnõukogule saadetud kirja autoriks Yakov Kedmi (kelle elulugu väärib austust). Selles mõistis kutt karmilt hukka antisemitismi ilmingud ja esitas nõude võtta temalt Nõukogude kodakondsus. Lisaks kuulutas ta end meelevaldselt Iisraeli riigi kodanikuks. See avaldus oli liidus esimene sellise plaani kohta. Lõppkokkuvõttes kolis ta 1969. aasta veebruaris ikkagi Iisraeli ja põles mõne teate kohaselt isegi Nõukogude kodaniku passi Punasel väljakul. Kuigi Kedmi ise eitab seda fakti regulaarselt.
Elu uuel kodumaal
Jacob Kedmi, kelle jaoks Iisrael sai uue elukoha, tegeles kodumaale saabudes kohe Nõukogude juutide kodumaale tagasitoomise küsimusega. 1970. aastal nälgis ta isegi ÜRO hoone lähedal, kuna Nõukogude võim keelas tema sugulastel tema juurde kolida. Samal ajal uskusid ameeriklased, et noor juut oli KGB salaagent. Perekond ühines taas 4. märtsil 1970, pärast mida sai Jaakobist kohe Iisraeli kaitseväes võitleja. Teenistus toimus tankiüksustes. Seejärel toimus koolitus sõjakoolis ja luurekoolis. 1973. aastal lasti ta reservi. Aasta varem oli tal poeg.
Pärast teenindust
Tsiviilisikuks saades läks Yakov tööle Arkiya lennujaama terminali turvateenistusse. Samal ajal sai temast ka Iisraeli tehnikainstituudi tudeng ning pisut hiljem lõpetas õpingud Tel Avivi ülikoolis ja riikliku julgeoleku kolledžis.
Üleminek eriteenistustele
1977. aastal kutsuti Nativibüroosse tööle Yakov Kedmi, kelle elulugu oli sel ajal juba tõsiste saavutustega täidetud. See struktuur oli Iisraeli riigiasutus, mis tegutses riigi peaministri büroo all. Büroo peamine ülesanne oli suhete tagamine välismaa juutidega ja nende abistamine Iisraeli emigreerumisel. Oma olemasolu alguses tegi Nativ aktiivset koostööd juutidega, kes elasid nii NSV Liidus kui ka teistes Ida-Euroopa riikides. Pealegi toimus emigreerumine algul ebaseaduslikult. Muide, Jacob sai Kedmi nime 1978. aastal, kui ta töötas Viinis asuvas spetsiaalses transiidi emigratsioonikeskuses.
Suurendada
1990. aastal tõusis Kedmi karjääriredelil üles ja sai Nativa direktori asetäitjaks. Perioodil 1992-1998. Jacob oli juba struktuuri pea. Just Kedmi juhtimise ajal büroos langes endise Nõukogude Liidu riikide juutide maksimaalne sissevool. Selle aja jooksul kolis Iisraeli peaaegu miljon inimest. Iisraeli kui riigi kujunemisel oli oluline roll nii spetsialistide kui ka silmapaistvate teadlaste sissevoolul. Kolossaalsed teened juutide ümberasumisel nende ajaloolisele kodumaale kuuluvad täpselt Kedmile.
Nativist lahkumine
1997. aasta sügisel kutsuti Yakov tööle komisjoni, mis tegeles Iraani kasvava agressiooni ning Moskva ja Teherani suhete parandamise küsimusega. Väärib märkimist, et Kedmi uue töö esitas isiklikult Iisraeli toonane peaminister Benjamin Netanyahu. Selle käigus tegi Jacob ettepaneku kaasata Venemaa ja Iraani suhete halvendamisse Venemaa Föderatsiooni mõjukad juudid. Netanyahu lükkas selle pakkumise siiski tagasi, mis jahutas tema ja Kedmi suhteid.
1999. aastal lahkus Jacob turvateenistusest. Tema tagasiastumisele eelnesid mitmed tõsised skandaalid, mis olid otseselt seotud Nativiga. Nativa toimimisele olid tugevalt vastu sellised struktuurid nagu välisministeerium, luure Shabak ja Mossad. Kedmi enda sõnul sai temast pärast pensionile jäämist tavaline pensionär, ehkki ta sai kindraliga võrdset pensioni.
Samal 1999. aastal algatas Jacob oma lahkarvamuste avaliku arutelu Netanyahuga. Nativi endine juht valis peaministri kriitikaga juutide huvide väidetava reetmise ja suhete hävitamise kohta Vene Föderatsiooniga.
Perekonnaseis
Jacob Kedmi, perekond, kelle jaoks kogu tema elu on olnud juhtiv roll, on olnud pikka aega abielus. Tema naine Edith oli koolituse järgi toidukeemik ja mõnda aega Iisraeli kaitseministeeriumi töötaja. Pärast peaaegu 40 aastat pidevat tööd läks ta pensionile. Paar kasvatas kahte poega ja tütart.
Herzliyas Interdistsiplinaarses kolledžis õppinud abielupaari vanimal pojal on kaks kõrghariduse diplomit. Tütar on lõpetanud kunstiakadeemia.
