See kena Baltimaad tungis Nõukogude kino, vedades rongi midagi kerget ja rõõmsat. Võib-olla oli see tema avatud ja pisut piinlik naeratus, võib-olla tema lahked silmad, kes prillide tõttu puudutasid ümbritsevaid inimesi. Ja võib-olla on kogu asi tema andekuses, mille ta aastaid publikule kinkis.
Nii saame üksteisega tuttavaks: Lembit Ulfsak - sama mässaja hr Hey filmist Mary Poppinsi kohta, sarmikas ja pidevalt segadusse ajav professor Paganel imelistest Nõukogude sarjadest kapten Granti kohta ning ka Gerald Wright mustalinnufilmist Agatha romaani põhjal Christie.
Tere lapsuke
Eesti näitleja ja lavastaja lapsepõlvest ning perekonnast pole laiemale üldsusele teada peaaegu midagi. On tõendeid, et Lembit Ulfsak sündis Eesti NSV-s - Järva piirkonnas, Coeru külas. See silmapaistev sündmus leidis aset 4. juulil 1947.
Mõnda aega tegeles ta laulmisega, oli ansambli Amor Trio liige. Kell 23 sai ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitlejaosakonna diplomi. Kaheksa aastat töötas kutt Eesti pealinnas linnateatris ning otsustas seejärel kolida akadeemilisse draamateatrisse. Tõsi, kino oli Ulfsaki jaoks neil aastatel esikohal. Lõppude lõpuks oli ta üks nõutumaid Baltimaade näitlejaid Nõukogude Liidus.
Karjäärivalik
1982. aasta aprillis salvestatud intervjuus ütles Lembit Ulfsak, et tema näitleja elulugu algas täiesti juhuslikult. Koolis õppis ta Kalyu Komissarovi juures, kellest sai hiljem kunstnik ja lavastaja. Ja sel ajal oli ta mõnda aega rahvateatris mänginud. Ja nii soovitas Kalju ühel toredal päeval Lembitil proovida mängida peaosa näidendis "Oliver Twist". Kõik, mis siis Lembitiga juhtus, jättis talle kustumatu mulje. Ta armus siiralt proovidesse, teksti meeldejätmisesse, proovides kostüüme, huvitavaid dekoratsioone ja pikki vestlusi režissööriga. Tõepoolest, ta pole siiani kohanud sisemist “kööki”. Vaatasin just etendusi publikust nagu enamik pealtvaatajaid. Siis otsustas poiss kindlalt näitlejaks hakata, mõistmata, et see on raske töö. Talle tundus, et kõik oli väga lihtne: ta õppis teksti, järgis režissööri juhiseid - ja aplausi tehti.
Esimesed sammud kinno
Pärast konservatooriumi lõpetamist hakkab Lembit Ulfsak, kelle foto oli enamiku Nõukogude ajakirjade lehekülgedel, saama esimesi pakkumisi ja kutseid pildistamiseks. Tema debüütroll oli tegelane sõjafilmist "KGB lugu". Mängis noormees Volodya Muller. Stsenaariumi kohaselt tormab tema kangelane, kes ei suuda taluda okupeeritud linna karmi atmosfääri ja on lüüa saanud Nõukogude maa alla viiva tee otsimisel, fašistide juurde relvadega, mida ta pidi varastama.
Veidi hiljem, 1971. aastal, sai oma esimese peaosa Lembit Ulfsak, kelle filmograafia hakkab huvitavate ja mitmekesiste rollidega täienema. Ta kutsuti staariks draamafilmis Tuizu Taavi seitse päeva, režissöör Velje Käsper. See oli ühe noore mehe lugu. Mõni päev tagasi elas ta väga lihtsalt, ilma et oleks midagi mõelnud. Kuid tema elus on saabunud teatud periood: kangelane saab moraalse küpsuse.
Näitleja teiste tööde hulgas tasub esile tõsta filmi "Kevad metsas". Filmis jutustatud lugu leidis aset kolmekümnendatel aastatel burgeois Estonia väikeses raielangute külas. Siin mängiti välja vaese Minna tütre ja harmonisti Axel Laame armastuslugu. Lembiti tegelaskuju - harmonist avaldas talle muljet ebatavalise, pideva usu headusesse ja õiglusse, võimega otsida otse ja võidelda oma õnne eest.
Esimesed fännid
Vaatamata komplekti edukale alustamisele jõudis kuulsus Ulfsakini alles pärast filmi "Tile Ulenspiegel" ilmumist, mis tehti Charles de Costeri romaani põhjal (siinsed režissöörid olid Vladimir Naumov ja Aleksander Alov).
Aeg möödub ja tema loomingulises biograafias ilmuvad uued rollid: Lord Darlington filmis “Lady Windermeri fänn”, Eric Burling filmis “Inspector Hull”, Bruno filmis “Teaduse ohverdamine”, Allan McGee filmis “Draakoni hunt”, nõunik filmis “Lumekuninganna”. ”, Vent filmis“ Loo pööre ”, William Garnet filmis“ Surm purje all ”ja palju muid meeldejäävaid teoseid. Tema tegelaste ring on lai. Ja neid kõiki mängides püüdis ta olla särav, emotsionaalne ja väga kunstiline.
"Ma mängin lastele!"
Eesti näitleja Lembit Ulfsak on veendunud, et tema tööd endise Nõukogude Liidu territooriumil nii populaarsetes lastefilmides ei hõiva endiselt mitte ainult loomingulises biograafias olulist kohta, vaid lisasid talle ka noorte vaatajate seas märkimisväärselt kuulsust. Ja see on tema kui kolme lapse isa jaoks väga oluline.
Nõukogude suure riigi alaealised kodanikud jumaldasid teda: jutuvestja Hans Christian Andersen, armas ja mõnevõrra hajameelne professor-geograaf Paganel, mässaja Robertson, kes ei tahtnud preili Andrewi reeglitega paika panna ja laulis laulu umbes kümmekond lehma.
Nõukogude-järgne aeg
Pärast NSVL kokkuvarisemist oli Lembit Jukhanovitšil väga vähe tööd: ta etendas peamiselt Eesti filmitegijaid. Muutused tulid praktiliselt uuel aastatuhandel, kui "krigisev" vene kino otsustas teha koostööd andeka eesti näitlejaga. 1999. aastal pakuti talle kirjaniku Steve MacDonald rolli detektiiv Dubrovskit käsitlevas sarjas. Ulfsack mängis hiljem sarjafilmis Cobra naftakaubitsejat.
Sageli esitavad vaatajad küsimuse: mis aastal Lembit Ulfsack sündis? Lõppude lõpuks tundub, et ta oli alati filmis. Jah, näitleja on 68-aastane, kuid ta on endiselt jõudu ja energiat täis. Üks tema tegelasi viimasel kümnendil on poliitilise politseiülem Arthur Neumann telesarjas Isaev. Ja vene-eesti draamas Punane elavhõbe jagas Lembit Ulfsak komplekti oma poja Johaniga. Vanim Ulfsak mängis Teiblet ja noorim Reps.
