Veealune kalju on riff (hollandikeelne sõna rif on ribi), mis näitab merepõhja kõrgust madalas vees. Need asuvad vee all või pinnal. Esimesed ilmnevad juhul, kui kivine rannik hävib, või korallimikroorganismide koloonia elu tagajärjel.
Geograafias ja okeanograafias tähendab mõiste "riff" kitsast, sageli kivist maapinda, mis on ohtlik navigeerimisele. Meretaseme muutustega (loodete, tõusulainetega) näitavad seda buranid.
Päritolu
Veealused kivimid (rifid) moodustuvad nn abiootiliste protsesside tagajärjel, kui nende allikaks saavad liiva ladestumine, mägistruktuuride erosiooniprotsessid, vulkaaniline aktiivsus jne.
Kõige kuulsamad veealused kaljud on aga troopilistel laiuskraadidel asuvad korallrifid. Need tekivad mikroorganismide kolooniate kasvu tõttu (riffide moodustamine), millest peamised on korallpolüübid.
Polüübid, kes elavad enamasti troopilistes meredes, pole siiski ainsad ehitised, mis suudavad veealuseid rifakivimeid ehitada. Merekeskkonnas loovad paljud teised selgrootud organismid sarnaseid koosseise.
Kuna veealuste kivimite peamised ehitajad on korallvetikad ja organismid, on geoloogias kasutatud ka terminit “riff”. Seal tähistab see sõna paleontoloogilisi kivimeid, mille moodustasid lubjarikaste luustikega organismid.
Nii et Maa ajaloo erinevatel ajaperioodidel olid peamised riffide ehitajad mitmesugused organismid. Kuid nad kõik kasutasid ühiseid strateegiaid kollektiivseks kaitseks vaenlaste ja toidu vastu. Kui keskkonnatingimused hakkasid muutuma, siis muutusid ka riffide leviku tsoonid ja nende ehitamise kiirus.
