Filosoofia ajaloos olemise probleemid on enim arutatud teemad. Selle nähtuse ambivalentsust saab näha, kui võrrelda kahte vaatenurka. Esiteks antiikfilosoofi Parmenidese vaade, kes kreeka mõtlejate seas oli esimene, kes tõstatas küsimuse olemisest kui omamoodi terviklikkusest ja jõudis järeldusele, et mõni meie mõte räägib olemisest ja seetõttu olematust ei eksisteeri. Tuntud on ka teine arvamus, nn “vaade Hamletile”, mis tunnistab nii olemist kui mitteolemist (olla või mitte olla). Selles igaveses arutelus võib näha kahte aspekti: 1) olemise ja mitte millegi dialektika ning 2) olemise mõiste ontoloogilised ja eksistentsiaalsed mõõtmed.
Lisaks avab filosoofias olemise probleem terve rea muid vaieldavaid küsimusi, näiteks: kas see on maailma ühtsuse mõistlik eeldus või on see mingi tingimus, millest “Igavene olevik” piilub? Kas olemisel on algus ja lõpp? Kas see eksisteerib väljaspool meie teadvust või on selle tulemus? Kas olemine on lihtsalt maailm ja asjad meie ümber või midagi sügavamat? Kas see on midagi, mida me otse teame, või on see kogu olemasoleva muutumatu alus, selline süsteem, mis reguleerib maailma? Ühest küljest tunduvad olemise küsimused mõnikord liiga lihtsad rääkida, sest kõik saavad aru, mida see tähendab olla, kuid selle mõiste selge määratlus väljub uurijalt alati.
Filosoofias olemise probleem on alati esitatud erineval viisil, sõltuvalt konkreetsest ajastust ja ühiskonnast. Isegi primitiivse kultuuri mütoloogilise teadvuse domineerimise ajal, kui Levy-Bruhli sõnul tundis inimene loodusmaailmas patrikaliseerumist (osalust) ega analüüsinud nähtusi, vaid rääkis neist lugusid (müüte), loodi nendes müütides teatav olemise alluvus: kes lõi maailm, kes hoiab selles korda, milline on inimese koht selles. Mütoloogilise ajastu lõpus arendasid inimesed sellele probleemile välja kaks lähenemisviisi - suhteliselt rääkides, ida ja lääne. Idapoolne lähenemine seisnes müüdi muutmises filosoofiaks ja lääne lähenemises selle filosoofiast tõrjumiseks analüüsi kaudu.
Vana-Ida filosoofias olemise probleem lahendati kahel viisil. Seda esitleti kui absoluutset manifestatsiooni maailmas ja maailma nähti selle kummitusliku sarnasusena. Veel üks visiooni versioon, mida võib kirjeldada kui „tühjusega täidetud”, mis igal hetkel maailmas avaldub. Läänes osutus Platon idafilosoofias selle teema mõistmise esimesele versioonile kõige lähedasemaks. Ida on rikastanud filosoofia ajalugu tõstes tõelise ja ebaõige, illusoorse ja tõelise olemise probleemi. Lääne filosoofia käsitles rohkem olemise tunnuseid - see on mitmekesisuse ühtsus või ühtsuse mitmekesisus, universum või multiversum. Kreeka filosoofid (Thales, Anaximenes, Anaximander) pidasid end kosmoseks ja otsisid selle peamist alust (vesi, õhk, apeiron …). Neid huvitas ka see, kas olemine on alati ja iseendaga identne (peaaegu kogu Kreeka traditsioon oli sellele kaldu) või on see „voolav” ja „muutuv” (Heraclitus, Empedocles, Neoplatonistid).
Võib öelda, et olemise probleem antiikaja filosoofias püstitati ka olemise ja harmoonia vahelise seose osas. Vana-Kreeka filosoofide seas on kogu harmoonia isikupäratu (Thales, Anaximander, Heraclitus, Pythagoras, Empedocles) ja avaldub sümmeetrias ja korratavuses. Inimene peab alluma sellele harmooniale ja siis on tema elu mõtet. Kreeka filosoofid loobusid esimestena enne neid valitsenud filosoofilise animismi traditsioonist, mõistes maailma vaimude asustatud maailmas, kus iga nähtus oli samaaegselt olend, omamoodi „sina“. Nad muutsid maailma “It” -ks ja asendasid elava müüdi analüütilise mõtlemisega. "Olemise" kontseptsioonis tutvustasid nad "aine" mõistet.
Sellest hetkest hakati Vana-Kreeka ja hiljem Rooma filosoofias olemise probleeme lahendama, võttes arvesse seda, mis tegelikult olemine koosneb. Mõned mõtlejad uskusid, et aine on materiaalne (Democritus), teised - et see on immateriaalne (Platon). Anaxagoras esitas idee, et see koosneb homeomerismidest (lõpmatult jagunevatest osakestest) ja Democritus - jagamatutest osakestest, aatomitest. Pythagoras, Platon ja Aristoteles tegid katse ühendada näotu harmoonia kontseptsiooni kindla hierarhilise struktuuriga (Plato kujutas seda püramiidi kujul, Aristoteles astmete kujul, Pythagoras matemaatilise müstika - geotetrismi vormis). Iidne filosoofia kujutles aga tsüklilisust, korduvust. Võib öelda, et ta tõstatas olemise ja mitte millegi suhte suhte, kuid pole veel mõelnud olemise ja aja suhtele. Sellest sai palju järgmisi ajastuid.
