Maailma tunnustatavuse probleem on epistemoloogias üks võtmetähtsusega teemasid. Ilma selle lahenduseta on võimatu kindlaks teha tunnetuse olemust ja ulatust ega inimese vaimse tegevuse seadusi ega suundumusi. Sellega seoses tekib tavaliselt küsimus, milline on akumuleerunud teabe suhe tegelikkusega ja millised on selle usaldusväärsuse kriteeriumid. Seega on üks peamisi küsimusi, millega filosoofid on juba mitu aastatuhandet silmitsi seisnud, kuidas reaalsus peegeldab tegelikult meie teadmisi ja kas meie teadvus on võimeline andma meie keskkonnast adekvaatse pildi.
Muidugi ei ole filosoofias maailma tunnetatavuse probleem saanud täielikku ja üheselt mõistetavat lahendust. Näiteks eitab agnostitsism kategooriliselt (või vähemalt teatud mõttes) seda, et suudame usaldusväärselt mõista looduses ja iseendas toimuvate protsesside olemust. See ei tähenda, et see filosoofiline kontseptsioon lükkab põhimõtteliselt ümber teadmised. Näiteks pühendas selline silmapaistev mõtleja nagu Immanuel Kant sellele probleemile palju tööd ja jõudis lõpuks järeldusele, et me saame aru ainult nähtustest ja mitte millestki muust. Asjade olemus jääb meile kättesaamatuks. Oma ideed jätkates soovitas teine filosoof Hume, et me ei peaks rääkima isegi nähtustest, vaid omaenda sensatsioonidest, kuna meile ei antud muud kui mõista.
Seega saab agnostikute seas maailma tunnetatavuse probleeme taandada väitele, et me jälgime ja kogeme kogemusest vaid teatud välimust ning tegelikkuse olemus on meie eest varjatud. Olgu öeldud, et keegi pole seda väitekirja lõpuks ümber lükanud. 18. sajandil tõstatas Kant oma puhta mõistuse kriitikas küsimuse, mida ja kuidas me üldiselt teame, ning sellest ajast peale on see jäänud peaaegu sama aktuaalseks kui tollal. Muidugi võime süüdistada agnostikuid kogu teadmiste mahu taandamises puht vaimsele tegevusele, mis ei analüüsi mitte niivõrd keskkonda, kuivõrd sellega kohaneb. Sama Kant nimetas meie põhjust millekski sarnaseks vormidega, millega laps liivakastis mängib. Kõik, mida me siin ajus võtame, võtab etteantud vormi. Seetõttu konstrueerime pigem objekti, mida proovime mõista.
Maailma tunnetatavuse probleem või õigemini selle arusaamatus huvitab teadlasi endiselt elavalt. Pragmaatilised filosoofid väidavad, et meie vaimne tegevus on oma olemuselt lihtsalt utilitaarne ja me „tõmbame välja reaalsusest”, mis aitab ellu jääda. Helmholtzi teooria on huvitav, et me lihtsalt loome sümboleid, šifreid ja hieroglüüfe, nimetades neid neid või neid mõisteid oma mugavuse huvides. Kuulus matemaatik Poincare, nagu ka „elufilosoofia” autor Bergson, nõustusid omavahel, et meie mõistus suudab mõista teatud nähtuste vahelisi seoseid, kuid ei suuda mõista nende olemust.
Maailma tuntavuse probleem muretseb ka tänapäevaseid filosoofe. Kuulsa kontrollimise ja "võltsimise" teooria looja Karl Popper kutsus teadlasi üles olema ettevaatlikumad ja ütlema, et meil pole saadaval mitte mingit objektiivset tõde, vaid ainult usutavust. Teadmised ei anna meile tegelikkuse täielikku peegeldust ja parimal juhul võivad need teenida inimese vajadusi ja utilitaarseid vajadusi. Tema võrdselt kuulus vastane Hans-Georg Gadamer väitis, et see kõik kehtib ainult loodus- ja matemaatikateaduste kohta, mille kohta tõde ei avaldata üldse. Viimane on võimalik ainult vaimuteaduste valdkonnas, mille mõistmiseks kasutatakse täiesti erinevaid kriteeriume.
Sellegipoolest tunnistavad isegi enamik neist teadlastest reaalsuse mõistmise tõenäosust ja maailma teadvustatavuse probleem ilmneb nende ees lihtsalt küsimusena, mida ja kuidas me uurime. On ka teine seisukoht, mis on meile tuttavam, kuna seda jagas materialistlik filosoofia. Tema sõnul on teadmiste allikaks objektiivne reaalsus, mis inimese ajus enam-vähem adekvaatselt kajastub. See protsess toimub loogilistes vormides, mis tulenevad praktikast. Selline epistemoloogiline teooria püüab teaduslikult põhjendada inimeste võimet anda oma teadmiste kogumis tõepärane pilt tegelikkusest.
