Riigieelarve ülejääk on näitaja, mis näitab eelarve tulude ületust kuludega. Teisisõnu - positiivse tasakaalu saavutamine riigis ettevõtlusüksuste majandustegevuse tulemuste põhjal. Puudujäägivaba eelarve on riigieelarve jaoks kõige soodsam variant. Selle näitaja tegelikku tasakaalu ei saavutata aga sageli. Ja selle tulemusel on riigil eelarvedefitsiit, mis viib hiljem maksuvõlani.
Nagu teooriast on teada, esindab eelarvestruktuuri riigi, piirkondliku, kohaliku omavalitsuse ja konsolideeritud eelarve kombinatsioon. Ja seda jaotust tuleb nende rakendamise tulemuste üksikasjaliku analüüsi tegemisel arvestada. Seega ei kata riigieelarve puudujääk enamiku piirkondlike ja kohalike eelarvete negatiivset saldo.
Riigieelarve ülejääki tuleks pidevalt vaadata positiivsete ja negatiivsete eelduste vaatenurgast. Niisiis, kui see näitaja tekib eelarvevahendite tõhusa ja ökonoomse kasutamise tulemusel ja samal ajal toimub täielik 100% -line rahastamine, on see nähtus muidugi positiivne. Juhul, kui soodsa majandusolukorra tulemusel saadakse piisavalt suuri tulusid või kui need saadakse kokkuhoiu või ebapiisava rahastamise tõttu riiklikele kulutustele, ei saa seda pidada positiivseks hetkeks.
Saadud ülejäägi põhjal luuakse riigi tasandil stabiliseerimisfond, mille tulud moodustavad umbes poole riigieelarve tuludest. Riik saab neid vahendeid kasutada investeeringute meelitamiseks riiki, põhivara moderniseerimiseks (täiendamiseks), innovatsioonitegevuse tugevdamiseks ning tervishoiu- ja sotsiaalteenuste rahastamiseks.
Riigieelarve ülejääk moodustab täpselt need täiendavad säästud, mida riik saab kasutada täiendava finants- ja mittevaravara omandamiseks, võla tasumiseks ja kapitalisiirete maksmiseks.
Riigieelarve ülejääk on pidevas vastasseisus puudujäägiga. Need kaks indikaatorit on vastupidised ja ei saa samaaegselt eksisteerida. Seega on eelarve puudujääk näitaja valitsuse kulutuste ületamise kohta sissetulekule. Samal ajal moodustatakse tulud ja kulud vastavalt erieeskirjadele, mis on täpsustatud vastavas riigieelarve seaduses.
Puudujäägi peamiseks põhjuseks on tootmise vähenemine, poliitiline ebastabiilsus riigis ja muidugi sõda. Kõik need tegurid näitavad eelarve tulude märkimisväärset langust väiksemate maksutulude näol. Ja samal ajal jäävad kulud kas samaks või isegi suurenevad. Seega võib täheldada defitsiidi järkjärgulist suurenemist.
Eelarve puudujäägi katmise allikad võivad olla esindatud nii täiendava rahastamise kui ka eri tüüpi investeeringute kaasamise näol. Esimest meetodit võib kirjeldada rahalise emissiooniga, mis võib suurendada inflatsiooniprotsesse, mida iseloomustab teenuste ja kaupade hinnatõus, alandada enamiku elanikkonna elatustaset ja süvendada riigis sotsiaalseid pingeid. Nimelt on nende põhjuste põhjal riigile vastuvõetavaim variant sise- ja välislaenude kasutamine.
Kõike eelnevat kokku võttes võime järeldada, et riigieelarve ülejäägil võib selle kujunemisel olla nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Riigi rahastajad peaksid neid tegureid üksikasjalikult analüüsima ja vältima tulevikus riigieelarve kujundamisel negatiivsete aspektide ilmnemist.
