Sotsiaalne tegevus on inimese, ühiskonna eksisteerimise viis, mis avaldub maailma, elutingimuste tahtlikus muutmises ja peegeldamises. Veelgi enam, mõju avaldub nii looduses juba eksisteerivale kui ka sellele, mille indiviid (inimesed) kunstlikult moodustab.
Sotsiaalne tegevus hõlmab sotsiaalsele reaalsusele iseloomulikke vastuolusid, põhijooni ja edasiviivaid jõude. Pole juhus, et väljapaistvad teadlased said keskse koha just temale. Nii arendas Weber näiteks sotsiaalse tegevuse teooria. Tema arvates võib see keskenduda nii eeldatavale kui ka praegusele, aga ka inimeste varasemale käitumisele. Samal ajal võib sotsiaalne tegevus (eriti mittesekkumine) tähendada kättemaksu mineviku solvangute eest, kaitset täna ohu eest või homse eeldatava ärahoidmist. See võib olla suunatud nii võõrastele kui ka tuttavatele.
Weberi kontseptsiooni kohaselt on sotsiaalsel tegevusel kaks tunnust. Esiteks eristab seda ratsionalism ja teadlikkus. Teiseks on see suunatud teiste inimeste käitumisele.
Sotsiaalse tegevuse määrab inimese konkreetne vajadus. Sellest vajadusest saab ideaalne eesmärk. See on sisemine impulss, mis põhjustab tegevuse, mingil määral energiaallika. Erinevat tüüpi rahulolematus võib esineda erineval kujul (nälg, ärevus, loominguline ärevus, moraalne ebamugavus jne). Kõik need viitavad vastuoludele, mis ilmnevad inimeste vajaduste ja nende vahel, mis neil teatud olukorras on. Rahulolematus kutsub esile teatud toimingu. Eesmärk on loodetud tulemus, kus eeldatavasti tuleb leida lahendus. Seega tuleb pärast eesmärgi saavutamist tasakaalu hetk vajaduste ja soovitud vahel.
Tuleb märkida, et mitte iga tegevust ei saa nimetada sotsiaalseks. See on tingitud asjaolust, et see pole alati suunatud teistele inimestele.
Nii võib näiteks kõrgelt spetsialiseerunud teaduslik tegelane püüda realiseerida konkreetset teaduslikku ja kognitiivset vajadust. Ta teab olukorda, mis hõlmab teatud teadaolevat teavet ja andmeid, mida tuleb uurida. Selle kohaselt töötab teadlane välja lahendusplaani, tehes eeldusi, seades hüpoteesi ja valides tõendusmeetodeid. Sel juhul pole tegevus sotsiaalne. Muidugi on võimalus püstitada teaduslik eesmärk, selle lahendus on ühiskonna arengu tulemus. Lisaks põhineb teadlane tema otsingutes eelmiste põlvkondade moodustatud vundamendil. Selles mõttes vaatab teadlane lahendatavat probleemi läbi kogu ühiskonna silmade. Kuid konkreetsel hetkel probleemi lahendamise ajal ei kehti otsing ise sotsiaalse tegevuse suhtes.
Olukorda tajutakse erinevalt, kui teadlane tunneb oma uurimistöö käigus vajadust luua soodsad tingimused. Seda vajadust saab väljendada näiteks kolleegide tunnustuse saavutamisel, võimalike takistuste ületamisel ja mujal. Sel juhul nähakse teadust kui inimeste interaktsiooni. Selle tagajärjel toimub ühiskondlik tegevus.
Näidatud staatus tekib tänu sellele, et on keskendutud teistele isikutele, kui on ette nähtud kaudne või otsene interaktsioon.
Ühiskondliku tegevuse tähendust kujundava põhimõttena võib pidada motivatsiooni ja sotsiaalse arengu allikat. Teistele orienteerumine on sisuliselt kõige olulisem vahend ja tingimus, mis aitab kaasa inimvajaduste rahuldamisele, elu eesmärkide saavutamisele.
