Suurte kaasmaalaste paljudest hämmastavatest lugudest jääb Osip Mandelstami elulugu meelde, ehkki seda ei eristata erilise rikkusega, kuid tema tragöödia tõttu. Oma lühikese elu jooksul oli ta tunnistajaks kahele revolutsioonile, mis ei kajastunud mitte ainult tema maailmapildis, vaid ka luuletustes. Lisaks neile sisaldab Osip Mandelstami looming proosat, arvukalt esseesid, esseesid, tõlkeid ja kirjanduskriitikat.
Lapsepõlv
Sündinud juut Osip Emilievich Mandelstam sündis jaanuaris 1891 Poola pealinnas, mis sel ajal määrati Venemaale. Peaaegu kohe pärast poja sündi kolis pere Peterburi. Poisi isa Emiliy Veniaminovitš teenis elatist kindateoga ja ka kaupmehena oli ta esimeses gildis, mistõttu pidas ta ühiskonnas head positsiooni. Ja tema ema Flora Verblovskaja tegeles muusikaga, noorem Mandelstam pärandas temalt oma armastuse. Perioodil 1900–1907 õppis Osip Emilievich mainekas Tenishevsky kolledžis, kus Nabokov oli kunagi oma hariduse saanud. Pärast kooli lõpetamist saadavad vanemad oma poja Pariisi ja hiljem Saksamaale (tänu rahalisele turvalisusele). Sorbonne'is osaleb ta paljudel loengutel, tutvub prantsuse luulega ja kohtub oma tulevase sõbra - Nikolai Gumiljoviga.
Koju jõudmine
Paraku läheb Mandelstami perekond 1911. aastaks pankrotti ja Osip naaseb Peterburi. Samal aastal võeti ta õppima Peterburi ülikooli ajaloo ja filoloogia teaduskonda, kuid kergemeelsuse tõttu ei suutnud ta siiski õpinguid lõpule viia ja 1917 arvati ta riigist välja. Sel perioodil said vasakpoolsed sotsialistlikud revolutsionäärid ja sotsiaaldemokraadid tema poliitilisi kaastunnet. Samuti kuulutab ta aktiivselt marksismi. Loovus Osip Mandelstam kujunes Prantsuse eluperioodil ja esimesed luuletused avaldati 1910. aastal ajakirjas "Apollon".
"Luuletajate töötuba"
See on nii kombeks, et luuletajad vajavad alati mõttekaaslasi ja kuulumist teatud suundumusesse. Rühm „Poeetide töötuba“ koosnes sellistest kuulsatest isiksustest nagu Gumiljov, Akhmatova, Sergei Gorodetsky ja muidugi osales Mandelstam koosolekutel. Osip Emilievitš varastas oma esimestel aastatel sümboolikat, kuid sai hiljem akmeismi järgijaks, nagu tema lähedased sõbrad klubist. Selle liikumise seemned on selged, selged pildid ja realism. Nii hõlmas 1913. aastal Mandelstami esimene luulekogu nimega “kivi” täpselt akmeismi vaimu. Neil samadel aastatel räägib ta avalikult, külastab “Hulkuvat koera” ning tutvub ka Bloki, Tsvetaeva ja Livshitsiga.
Aastaid ekslemist
Osip Mandelstami elulugu on sel perioodil väga tormine. Kui algab esimene maailmasõda, ei pääse luuletaja terviseprobleemide tõttu rindele. Kuid 1917. aasta revolutsioon kajastus tema sõnades väga selgelt. Tema maailmavaade ja poliitilised vaated muutuvad taas, enam bolševike kasuks. Ta kirjutab palju kuninga ja armee vastu suunatud luuletusi. Sel perioodil muutub ta üha kuulsamaks ja edukamaks, reisib aktiivselt mööda riiki ja avaldatakse paljudes väljaannetes. Teadmata põhjused ajendasid teda kolima Kiievisse, kus sel hetkel elas Osip Mandelstami tulevane naine Nadezhda Khazina. Enne 1922. aastal sõlmitud abielu õnnestub tal mõnda aega elada Krimmis, kus ta arreteeritakse bolševike luure kahtlusel. Aasta pärast vabastamist saadab saatus ta Gruusiasse. Ent isegi seal ootab luuletaja ebameeldivat üllatust. Ta on taas vangis, kuid tänu kohalike kolleegide pingutustele õnnestub tal kiiresti end vabastada.
Elu ja töö Nõukogude Venemaal
Kohe pärast karistuse kandmist Gruusias naaseb Osip Mandelstami elulugu ta taas oma kodumaale Petrogradi. Tema suhtumist revolutsiooni kajastab järgmine luulekogu nimega Tristia, mis avaldatakse 1922. aastal Berliinis. Siis seob ta end pühade võlakirjadega Nadezhda Yakovlevnaga. Tolle aja teostes valitses magus tragöödia, millega kaasnes igatsus lahus olla väärtuste, inimeste ja kohtade järgi. Pärast seda läheb luuletaja Osip Mandelstam sügavasse ja pikale veninud poeetilisse kriisi, rõõmustades algul austajaid vaid haruldaste värssidega, milles ta avaldab kahetsust vana kultuuri surma pärast. Ja viie aasta jooksul (1925–1930) ei kirjuta ta üldse midagi peale proosa. Et kuidagi karmides oludes elada, tegeleb ta tõlgetega. Kolmas ja viimane kogumik lihtsa pealkirjaga “Luuletused” on ilmunud 1928. aastal. Selles hõlbustab teda suuresti Bukharin, kes pole Kremlis kaugeltki viimane. Aktiivselt jõudu koguva Stalini toetajad otsivad aga põhjust luuletaja asendamiseks.
Viimased eluaastad
30. aastate Osip Mandelstami elulugu viib ta koos abikaasaga Kaukaasiasse, mida ka ilma Bukharini abita ja vaevata ei oleks saanud teha. Pigem on see pigem võimalus tagakiusamise eest varjata kui puhata. Reisimine aitab Osip Emilievichil taas huvi luule vastu saada, mille tulemuseks on esseekogumik “Reis Armeeniasse”, mille ideoloogia aga tagasi lükkas. 3 aasta pärast naaseb luuletaja koju. Tema vaated on taas muutumas ja pettumus varem austatud kommunismis varjab tema mõtte täielikult. Tema pliiatsist tuleb skandaalne epigramm “Kremli kõrglander”, mida ta uudishimulikule publikule loeb. Nende inimeste seas on pettur, kes kiirustab Stalinile teatama. 1934. aastal ootab Osip järjekordset vahistamist ja pagulust Permi piirkonnas, kus teda saadab truu naine. Seal üritab ta enesetappu teha, kuid katse osutub nurjumiseks. Pärast seda saadetakse abikaasad Voroneži. Seal kirjutati parimad ja uusimad luuletused allkirjaga “Osip Mandelstam”, kelle elulugu ja looming lühendati 1938. aastal.
