Peaaegu kõiki maailma riike ühendav maailma suurim organisatsioon on juba ligi seitsekümmend aastat olnud dialoogi peamine platvorm ja platvorm, mille abil saate oma sõnumi maailmale edastada. Vaatamata ÜRO liikmesriikide teravale kriitikale organisatsiooni tõhususe vastu, pole veel ulatuslikumat vahendit.
Taust
Teine maailmasõda kestis endiselt, kui 26 maailma riigi esindajad kogunesid ja võtsid oma riikide nimel kohustuse jätkata võitlust natside koalitsiooni riikide vastu. Selle tippkohtumise lõppdokumendis kuulati esmakordselt fraasi “ÜRO”, mille lõi USA president Franklin Roosevelt.
1944. aasta sügisel Dumbarton Oaksi mõisas Washingtonis toimunud konverentsil arutasid USA, Suurbritannia, NSV Liidu ja Hiina esindajad ülemaailmse organisatsiooni loomise võimalust. Peamised kontuurid lepiti kokku, lepiti eelnevalt kokku nende järglaste eesmärgid, struktuur ja funktsioonid.
Veebruaris 1945 teatasid Hitleri-vastase koalitsiooni juhid Jaltas toimunud koosolekul oma kindlast kavatsusest luua rahu ja julgeolekut säilitav universaalne rahvusvaheline organisatsioon.
Sihtasutus
Peaaegu kohe pärast sõja lõppu kogunesid 50 riigi delegaadid konverentsile rahvusvahelise organisatsiooni loomise teemal, mis hõlmaks kõiki maailma riike. Kolme kuu jooksul töötasid nad välja ja leppisid kokku 111 artiklist koosneva harta, mis allkirjastati 25. juunil.
Poolat peetakse ka üheks asutajaks, ehkki selle esindajad konverentsil ei osalenud. Riigil polnud veel üldtunnustatud valitsust, neid oli kaks - üks Londonis, teine Lublinis. Selle tulemusel kirjutas Nõukogude-meelne valitsus alla hartale 24. oktoobril 1945. Ja ÜRO liikmesriikide nimekirja on täiendatud 51 riigiga.
Organisatsioonist
ÜRO on ainus ülemaailmne koalitsioon, mis tegeleb rahvusvahelise julgeoleku ja rahu küsimustega ning koostöö arendamisega majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja humanitaarvaldkonnas. Kõik ÜRO liikmesriigid teostavad tegevust erinevates valdkondades: alates rahuprobleemidest kuni joogivee puuduse probleemideni. ÜRO on humanitaarvaldkonnas saavutanud märkimisväärset edu - arvukad vähem arenenud riikide abistamiseks mõeldud majandus- ja humanitaarprogrammid on päästnud tuhandeid inimelusid.
Eesmärgid ja eesmärgid
Organisatsiooni kõige olulisem ülesanne on tagada rahvusvaheline julgeolek, inimõiguste austamine ja rahuvalve. ÜRO on osalenud paljude relvastatud konfliktide ja rahvusvaheliste kriiside lahendamises ja lõpetamises: Kariibi mere kriis (1962), Iraani-Iraagi sõda (1988), kodusõda Afganistanis (1979-2001) ja paljud muud kohalikud konfliktid. Kokku osales organisatsioon enam kui 61 lahingu lõpetamises.
ÜRO peab kõiki olulisi sotsiaalmajanduslikke küsimusi käsitlevaid foorumeid ja konverentse, kus arutatakse ja töötatakse välja lahendusstrateegiaid. Arengumaade industrialiseerimisprobleemide ületamiseks, keskkonna parandamiseks ja pagulaste abistamiseks tehakse palju tööd.
Struktuur
Harta määratleb organisatsioonis kuus peamist organit, mis tagavad selle toimimise. Süsteem hõlmab ka viisteist asutust, näiteks Maailma Terviseorganisatsioon, mitmeid programme ja asutusi. Peamine nõuande- ja otsustuskogu, kuhu kuuluvad kõik ÜRO liikmesriigid, on Peaassamblee. Organisatsiooni peakorteris New Yorgis toimuvatel istungjärkudel arutatakse kõiki rahvusvahelisi küsimusi. Alaline poliitiline organ on Julgeolekunõukogu, mis peaks tagama rahu säilitamise. Kõik sotsiaal- ja majandusküsimustes tegevuse koordineerimise küsimused antakse majandus- ja sotsiaalnõukogule. Hoolekogu tegeleb üheteistkümne teiste riikide kontrolli all oleva territooriumiga. Riikidevahelisi vaidlusi lahendab rahvusvaheline kohus. Sekretariaat tagab peasekretäri juhtimisel kõigi muude organite töö.
Julgeolekunõukogu
Maailma peamine rahuagentuur koosneb 15 liikmest, sealhulgas viiest alalisest liikmest. Alalised liikmed (Venemaa, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina) saavad vetoõiguse hääletamiseks pakutud otsustele. ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalised liikmesriigid valitakse kaheks aastaks. Nõukogu võib otsustada kehtestada sanktsioonid, näiteks Iraani vastu, ja isegi lubada jõu kasutamist, nagu juhtus Korea sõja ajal (1950–1953).
Kes saavad ÜRO liikmeks astuda?
Organisatsiooniga liitumiseks peate olema rahvusvaheliselt tunnustatud riik. ÜRO liikmeks võib saada iga rahuarmastav riik, kes tunnistab organisatsiooni põhikirja ja on valmis täitma liikmelisusega pandud kohustusi. Teine vastuvõtmise tingimus on see, et organisatsioon otsustab ise, kas kandidaat suudab täita endale võetud kohustusi.
Uute ÜRO liikmesriikide vastuvõtmine toimub Julgeolekunõukogu soovitusel, mille Peaassamblee peaks dekreediga heaks kiitma. Julgeolekunõukogus hääletades vajab kandidaatriik viieteistkümnest riigist üheksa selle hääletamiseks. Pärast soovituse saamist antakse juhtum üle Peaassambleele, kus vastuvõtmise otsus peaks saama kaks kolmandikku häältest. Vastuvõtmise kuupäev on päev, mil võetakse vastu resolutsioon ÜRO liikmesriikidesse kuulumise kohta.
Samuti on vaatleja staatus, mille saavad nii tunnustatud kui ka osaliselt tunnustatud olekud ja osariikidetaolised üksused. Tavaliselt kasutatakse seda õigust enne täisliikmetega liitumist (näiteks Jaapan ja Šveits) või kui neil pole seaduslikku võimalust liikmeks astuda (näiteks Palestiina Vabastusorganisatsioon). Vaatleja staatust saab Peaassamblees häälteenamuse saamisel.
